RAAMATUBLOGI: Kuidas korraldada terroristidele kiire kohtumine kõigevägevamaga

Frederick Forsyth, «Tapmisnimekiri», tõlkinud Kristina Uluots, Varrak, 230 lk.

Tõe ja väljamõeldiste piiril balanseeriv actionromaanide suurmeister Frederick Forsyth kirjeldab seekord islami äärmuslaste olemust ja viisi, kuidas tapatööle ärgitavaid usuliidreid teise ilma saata.

Kuigi Forsythi «parim enne» kipub möödas olema – tema «Šaakali päev» ja «Jumala rusikas» on senini ületamatud – piisab ka keskmisest tasemest hea raamatu kirjutamiseks.

Forsythi võlu peitub usutavuses. Kui valdava osa spioonijuttude või vandenõuteooriate autorite looming meenutab pigem muistendeid, siis Forsythi puhul mõtled, et äkki nii oligi. Või vähemalt nii võiski ju olla. Kuigi vaevalt. Aga mine sa tea...

Ühel halval päeval ilmub internetiavarustesse Jutlustaja, kes peab kaunis inglise keeles usuteemalisi loenguid, millega ässitab piiri taga elavaid ja seni mõistuspäraselt käitunud moslemeid pühasse sõtta. Sõnal on teinekord tappev jõud ning nii mõnigi peab vajalikuks nüüd ja kohe  paradiisi siirduda, tappes esmalt uskmatu, seejärel iseenda.

Mõistagi lisatakse Jutlustaja USA ühe salaagentuuri tapmisnimekirja,  mille kinnitab riigi kõrgeimad juhid. Leitakse töö täideviija, erivägedes teeninud Jälitaja. Ainult et on väike probleem – keegi ei tea, kes

Jutlustaja on ning kus ta paikneb. Seega algab tempokas jälitusaktsioon, kuhu on kaasatud vaba maailma parimad jõud eesotsas autistliku poisikesega.