Artemi Troitski: Peitusemäng Putiniga
Kirjutan neid ridu esmaspäeva päeval. Põhimõtteliselt peaks Venemaa president kohtuma vist täna Peterburis oma Kõrgõzstani kolleegiga. Usun, et kohtumine leiabki aset ning Vladimir Putin näeb seal välja värske ning lõbus, justkui midagi polekski juhtunud. Miks peaks see olemagi teisiti?
Kogu see lugu Putini kadumise ning üles kerkinud dramaatiliste kuulujuttudega on üsnagi kummaline. Eks olid tal varemgi taolised „väljakukkumised" avalikust sfäärist - ning samuti salastatud visiid (Suurbritanniasse, Hollandisse, Šveitsi ning ilmselt veel kuhugi), niisamuti kui probleemid tervisega. Ainult et mitte kunagi ei saatnud neid nii palju kuulujutte ning versioone sündiva kohta - seejuures maksimaalselt laia amplituudiga: alates kergest gripist kuni surmaeelse koomani, alates järjekordse abieluvälise lapse sünnist riigipöördeni! Mis puutub grippi või vastsündinut - miks ka mitte. Kõik ülejäänu läheb aga silmnähtavalt fantastika valdkonda. Nii tekib õigustatud küsimus: mille ümber see karussell nõnda ägedalt küll keerleb?
Pakuksin välja kolm versiooni:
1) Putin võttis tõepoolest aja maha ning see ei möödunud märkamatult. Põhjusi sügavaks järelemõtlemiseks Venemaa presidendil oli ning üsna tõsiseid: Kremli seinte ääres oli ülbelt lastud maha tuntud opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov. Tuli välja, et kõikide eelduste järgi panid tapmise toime Tšetšeeni kaardiväelased, kes olid saanud ordeni sellesama Putini käest ja keda vabariigi juht Ramzan Kadõrov kirjeldas kui „Venemaa tõelisi patrioote". Tähendab, et Putini ees seisis puust ja punaselt küsimus: kas „anda välja" Kadõrovi inimesed (see aga tähendab, et ka oma palavalt armastatu enda) või tunnistada valeks Moskva FSB ja Siseministeeriumi jõuametnike tegevus. Seegi pole, tunnistagem, just kuigi kerge. Mõlemad variandid olid seega, nagu öeldakse, „halvad mõlemad". On, mille üle järgi mõelda.
2) Välistamata võimalust, et president mediteeris ülaltoodud teemal, võib pakkuda välja ka variandi „peitusemäng". Teades Putini professionaalseid tagapõhja ning tema armastust operatiivmängude vastu, võib kergesti oletada ka võimalust, et tegu oli väikese provokatsiooniga. Kaduda ning lasta välja valeinformatsiooni, et kontrollida, kuidas reageeritakse erakorralisele olukorrale nii kodu- kui välismaal. Iseenesest huvitav: kuidas peavad end üleval alluvad, vaenlased, rahvusvaheline arvamus ja lõppude lõpuks ka omaenda rahvas, kui nad kuulevad, et ülemusel on justkui suured probleemid. Kasulik teadmine.
3) Mingit kavalat tagamõtet polnudki ning kõiki kuulujutte levitasid kõikvõimalikud sise- ja välisvastased, kes tabasid Vladimiri otsustamatuse ning sügava järelemõtlemise hetkel (vt punkt 1). Milleks neile seda vaja pidanuks olema, on küll raske mõista, kuid ilmselt oli Putini vastastel hirmus soov anda soovitut välja tegelikkuse pähe. Seda võib mõista, kuigi motiiv jääb rumalaks.
Kõige selle tulemusena vallutas rahvusvahelise meediamaastiku mingi täielik totrus, kuid see-eest missugune! Minu esimene eestlasest tuttav, keda ma kohtasin juhuslikult Moskvast ära lennates lennuväljal, küsis esimese asjana: „Mis teil seal Putiniga toimub?" Ja muudkui tulid: küsimused, intervjuud, kommentaarid, oletused, salajased ootused... Sellest pole raske järeldada, kui soovitud ning kauaoodatud olid paljude jaoks uudised Venemaa liidri võimalikust „ärasulamisest". Teades aga tema iseloomu, võib vaid ette kujutada, millise kahjurõõmuga hüüab ta sisemuses: „Te ei jõua ära oodata!"
Vladimir Vladimirovitš tõmbab endale täna tähelepanu. Aga ma tema asemel nii väga ei rõõmustaks: kui ikka miljonit ootavad, et sa kõngeks, võivad nende soovid ka täide minna.
Ei mingit toetust
Ent teisest küljest võib rõõmu „ülestõusnud" presidendi pärast varjutada seegi, et „segadustenädala" ajal ei astunud tema kaitseks välja mitte keegi. Ei funktsionäärid, ei lihtrahvas. Keegi ei soovinud isegi kiiret paranemist (nagu juhtus muide Jeltsini puhul). Ning keegi räägib sel puhul mingist 86-protsendilisest toetusest Putinile. Võimalik, et puudus info või siis ei andnud zombide kontrollkeskus korraldust, kuid sellegi poolest: igasugune omaalgatus puudus.
Aga üldse igav meil Vladimir Vladimirovitšiga ei hakka! Võimalik et ka tema populaarsus on teatud ringkondades (nagu lääne radikaalid) seotud osaliselt sellega, et mees erinevalt igavatest Euroopa ja Ameerika bürokraatidest „annab hagu". Kuid talle on kerge aplodeerida kättesaamatust kaugusest. Mina eelistaksin siiski rutiinset tööd tegevat heasüdamlikku ametnikku: et tema all püsiks majandus, rahvas ei metsistuks ning inimesed ei hukkuks.
