Kui üks täie mõistusega eraklik mees otsustab plaatanipuu otsas maisest elust lahkuda, siis on see tema vaga soov ja tahe. Eks ta läinuks peagi niikuinii, sest vähk võttis võimust.

Tagasihoidlikud matused. Ja siis šokk. Mees olnud miljonär. Vaeses lõunas. Ning järgmine šokk. Kogu raha saab käsitsi kirjutatud testamendi järgi tumedanahaline teenijanna. Lapsed ei midagi. Ega isa neid viimastel aastatel väga huvitanud kah, aga ikkagi, sama veri.

Edasine lööb silme ette pildi telekanalilt Animal Planet, kus lõvi kaitseb korjust hüäänide eest, kes siitnurgast ja sealnurgast hiilides lähenevad. Advokaadid. Tomp on suur, miljonikese rebib ikka küljest. Või kaks. Laste õigusi tuleb ju kaitsta. Ja lastelaste. Ja pärandisaaja. Ja… Kui eelistung avatakse, on kohale lennanud pea tosin saagihimulist.

Nagu Grishamil ikka, on kurbade ehk seekord pärandi kaitsja heasüdamlik ja aus, jõuline ja põhimõttekindel. Advokaat temagi, aga erandlik.

Niisiis on areen võitluseks valmis. Üks versus tosin. Ning lähebki andmiseks. Ehtkapitalistlikuks andmiseks, kus vend ei tunne venda ja õde ei tunne õde, kui miljonid mängus. Pinge kruvitakse katkemiseni, ühe mehe värav taotakse palle täis, käivad mängu viimased sekundid…

Eks ookeanitagused oska paremini öelda, kui täpselt Grisham tegelikkust peegeldab. Eemalt vaadates tundub pilt lõunaosariikidest ja kaasaegsest rahaühiskonnast igatahes äärmiselt realistlik. Või mine tea.

Siinmail viljeleti pool sajandit sotsialistlikku realismi, mis pidi käsitlema proletariaadi juhtimisel toimuvat võidukat klassivõitlust, kuid jäi reaalsusest sama kaugele kui Maa Saturnist. Siit tulenevalt: kas Grisham pole mitte kapitalistliku realismi tähtautor?
Vahet tegelikult pole. Selge on see, et Grisham tasub kätte võtta vaba nädalavahetuse laupäeva hommikul, sest punaste ja paistes silmadega tööle ilmuda pole sünnis.