Urmas Sutrop: Austrias kasutati rukkilille pan-germanistliku sümbolina, eestlased valisid selle oma rahvuslilleks alles 1968
Meie emakeel eristab meid kõigist teistest rahvastest. Aga ka meie oma keel ei ole päris ühtne kirjakeel. Väga paljude eestlaste emakeeleks on mõni murdekeel. Õnneks veel väga paljud inimesed oskavad murdekeelt või tahavad selle uuesti ära õppida. Murdekeeles räägivad meiega kõige vahetumalt meie esivanemad ja nende pärand.
Mäletame valusalt kannatusi, mille on põhjustanud küüditamised, Eesti riigi hävitamine ja sellele järgnenud Teine maailmasõda ja okupatsioonid. Meie vabariigi esimesi kümnendeid enne suurt sõda mäletatame juba kui müütilist kuldaega. Varasem kuldaeg oli Rootsi aeg. See on isegi laulusalmi raiutud: „Kui Kungla rahvas kuldsel a’al …“. Rootsi keeles on kuningas kung. Seega siis: „Kui Rootsi kuningamaa rahvas kuldsel ajal …“.
Aga kui kaugele meie mälu ulatub? Vabadussõda, Esimene maailmasõda, tsaariaeg, talude päriseksostmine, esimene laulupidu, pärisorjusest vabanemine, pärisorjus, Põhjasõda, Rootsi aeg, Liivi orduriik, muinasaja loojang, muistne iseseisvus … Mõelgem hetkeks, mis on selles loetelus meile (veel) oluline? Mulle on need sündmused kõik olulised. Tahan mäletada nii kaugeid aegu, kuhu meie rahva mälu veel vähegi ulatub. Tahaksin teada ka seda, mis oli enne seda.
Aga igaüks meist ei saa keskenduda mäletamisele. Peame ka tulevikku vaatama, edendama e-riiki, tulevikutehnoloogiaid ning kogu Eesti elu ja majandust. See, mis meid ühendab, on keel, kultuur ja meie kodumaa – Eesti. Meie kultuuri osaks on ka rahvussümbolid. Tundub, et need on meil alati olnud ja ulatuvad vähemalt muinasaega. Meil on rahvuslill, rahvuslind, rahvuskivi, rahvuskala, rahvusvärvid ja rahvuslipp. Keskendume neile sümbolitele ja vaatame, kuidas me mäletame oma sümboleid ja kas need kuuluvad ainult meile.
Rahvusvärvide ja rahvuslipuga on vast kõige lihtsam, nende algus on suhteliselt hiline ja hästi dokumenteeritud. Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil kavatseti asutada korporatsioon Vironia. 1881. aastal valiti Aleksander Mõtuse ettepaneku põhjal Vironia värvideks sinine, must ja valge. Korporatsioon ei saanud asutamiseks luba ja nii jäid värvid EÜSile. 1884. aasta kevadel valmistasid ühe versiooni järgi kolm tublit naist – Paula Hermann, Miina Hermann (Miina Härma) ja Emilie Beermann – sini-must-valge EÜSi lipu. Teise versiooni järgi õmmelnud Emilie Beermann lipu üksinda.
Lipu värve on ilmselt mõjutanud nii Soome lipp kui ka 1860. aastal Karlsruhes asutatud liivimaalaste korporatsioon Baltica-Borussia Danzig (algse nimega Livonia), mille lipuvärvideks olid helesinine, must ja valge. Esmalt üliõpilaskorporatsiooni värvidena kavandatud EÜSi lipust sai meie rahvuslipp ja selle värvidest meie rahvusvärvid.
Lipu sinise värviga seostame oma rahvuslille rukkilille. Rukkilill on meil levinud koos maaviljeluse ja eriti taliviljakasvatusega. Väidetavalt jõudis rukkilill siia juba kümne tuhande aasta eest. Ta on eelkõige talinisuga aga ka talirukkiga kaasnev umbrohi. Kuigi umbrohi, on rukkilill väga ilus. Sel ajal, kui tublid eesti naised esimest lippu kokku käristasid, ei teadnud keegi veel, et rukkilillel võiks midagi meie rahva või veel vähem rahvusega pistmist olla. Rukkilill valiti meie rahvuslilleks alles 1968. aastal. Eesti Looduskaitse Selts propageeris rahvuslille ideed ja küsis televisiooni saatesarjas „Tammelehe viktoriin“ inimeste arvamust, milline võiks rahvuslill olla. Pakuti 38 erinevat liiki, rukkilillele järgnesid sinilill, härjasilm, maikelluke, kullerkupp ja pääsusilm. Ilmselt tuli mõte valida rahvuslille, kuna rahvuslind oli mõni aastat varem juba valitud.
Rukkilill ei kuulu ainult eestlastele
Aga rukkilill ei kuulu sümbolina ainult eestlastele. See on ametlikuks sümboliks nii Östergotlandi maakonnas Rootsis kui ka mitmetel Soome ja Rootsi erakondadel. Rootsis tähistab rukkilill ka sotsiaalset liberalismi. Rukkilill oli ka Saksamaa ja Preisimaa sümbol. Hiljem on rukkilille kasutatud pan-germanistliku sümbolina Austrias. Saksa keeles tuntakse rukkilille tema varasema sümboolse tähenduse tõttu kui keisri lille Kaiserblume. Prantsusmaal kantakse Esimese maailmasõja lõpu meenutusena ja kõigi veteranide sümbolina rinnas stiliseeritud rukkilillemärki bleuet de France. Rukkilill on ka lootuse sümbol amüotroofse lateraalskleroosi ja teiste sarnase haiguse puhul.
Meie rahvuslind on suitsupääsuke. 1960. aastal kutsus rahvusvaheline linnukaitsenõukogu valima igale maale rahvuslikku lindu, et edendada linnukaitset. Eestis valiti rahvuslind Eesti Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni poolt 1962. aastal. Rahvuslinnuks sai suitsupääsuke, kuigi kaaluti ka merelinde ja saaremaa männi-käbilindu kui meile omast männi-käbilinnu alamliiki. Iseseisva alamliigina tunnistati seda kahjuks küll ainult 1950.-1960. aastatel.
Rahvuslind valitud, tuli aga varsti teade, et ka Austria on valinud suitsupääsukese oma rahvuslinnuks. Austerlased loobusid ja valisid omale uue rahvuslinnu – hõbehaigru (saksa keeles Silberreiher). See on tekitanud suurt segadust ning nii teatmikes kui ka internetis kohtab ikka veel väidet, et Austria rahvuslind on suitsupääsuke.
Meie rahvakeeles sellist nimetust nagu suitsupääsuke ei tuntud. Heal lapsel mitu nime. Linnu nimeks oli lihtsalt pääsuke, õige pääsuke või pärispääsuke, kodu-, küla-, laka-, lauda-, pööningu- jne pääsuke. Alles 1922. aastal andsid ornitoloogid pääsukesele nimeks suitsupääsuke. See on otsetõlge saksakeelsest nimest Rauchschwalbe. Mõnel pool oli tõlkelaen suitsupääsuke siiski murretes tuntud. Suitsupääsukese nimi viitab liigi varasemale pesitsemisele suitsu täis köökides.
Paas otsustati meie rahvuskiviks kuulutada 1992. aastal ja räim meie rahvuskalaks alles 2007. aastal. Neil ma siin rohkem peatuma ei hakka.
Hiljuti kuulsin arvamust, et ühes peres austatakse vanu kombeid, ei peeta jõulusid, vaid nääre. Sõna näär on laen alamsaksa liitsõnast niejaar, nijaar tähendusega uus aasta. Veel 19. sajandil puudus eestlastel selline mõiste nagu aasta. Oli küll arusaamine aastaringist, aeg kulges ajast aega, millest ongi lühenenud sõna aasta. Aga kus katkes, lõppes või algas eestlaste ajaring? Uue aasta tähistamine nääride nime all sai meil hoo sisse alles 1940. aastatel, kui jõulusid ei tohtinud enam pidada. Aga ega me jõulude vanust ka ei tea. Ühelt poolt oletatakse, et jõulud on väga vana laen varasest muinaspõhjala keelest, aga arvatakse ka, et jõulud on hilisem vanarootsi laen.
Me peame väga vanaks ja muistseks maausku, aga see pole sellisena vanem kui rahvuslind või rahvuslill. Termini maausk mõtlesid meie rahvuslikud haritlased välja 1960. aastate Tartus. Kuidas me oma usku nimetasime, seda ei tea keegi. Taarausk on siiski veidi vanem. Selle mõtlesid välja psühhiaater Juhan Luiga, major Kustas Utuste ning tema abikaasa Marta Utuste kas 1925. aastal või veidi varem.
Suitsupääsuke ja rukkilill on sümbolitena väga noored
Kindlasti on nii maausus kui ka taarausus väga vanu kihistusi. Väga paljudes perekondades on muistseid kombeid au sees hoitud. Neist ei räägita avalikult ja enamasti ei moodusta need tavad mingit usulist tervikut. Inimene ei pea end siduma ei maausuliste ega taarausuliste kogudusega, et säilitada oma esivanemate usku ja tavasid. Meie usk kuulub meile kõigile. Sama moodi ei saa keegi endale võtta meie rahvuslikke sümboleid. Ehkki suitsupääsuke ja rukkilill on sümbolitena väga noored, kuuluvad nad sellistena meile kõigile.
Ja me ei saa ka nõuda, et teised rahvad ei tohi meie sümboleid omaks pidada. Meile olulised asjad tunduvad meile väga vanad ja muistsed ning ebaolulised asjad me lihtsalt unustame. Aga vahest liiga kergekäeliselt unustame ja loobume ka olulistest sümbolitest. Meie vapiloomad on kolm lõvi (leopardi). Vapi kasutamist siinmaal on võimalik jälgida alates 14. sajandist. Kolm lõvi vermisime ka oma rahale, aga euro tulekuga loobusime millegipärast kergekäeliselt omariikluse sümbolist müntidel ja asendasime selle Eesti kaardi kontuuriga.
Aga ka riigivappi jagame teiste rahvastega nagu jagame oma hümni soomlastega. Meie vapiga on väga sarnased nii Inglismaa kui ka Taani vapp. Vapiloomad on samad, aga kilbid, millel nad asuvad, on erinevad. Häbeneme millegipärast vapikilpi ja püüame luua uut riiklikku (valitsusasutuste) sümboolikat, riigiasutuste logo, kus vapiloomad ei asu enam kilbil.
Aga sümbolid mitte ainult ei kao, uusi sümboleid tuleb ka juurde. Oleme hakanud rajama vabaduse tammikuid ja uusi lipuväljakuid. Aga sellest kõigest on vähe. Et kesta rahvana, peame rohkem väärtustama riigi- ja rahvussümbolite kasutamist igapäevaelus. Oleme uhked, et kuulume oma sümbolitega laiemasse lääne kultuuriruumi. Meie sümbolid kuuluvad kogu rahvale. Need on osa meie ühisest mälust. Ja on tore, et rahvussümbolid on meile nii omaseks saanud, et tundub, et nad on ammustest aegadest saati olemas olnud. Kui meil ei oleks rahvuslindu suitsupääsukest või rahvuslikku rukkilille, siis tuleks need välja mõelda.
