RAAMATUBLOGI: Kummardus palverändajaile, kes vahetavad mugavuse askeesi vastu

„Palverändaja. Eestlaste palverännakud laias maailmas“, Tammerraamat, 280 lk.

Eesti olla usukauge, räägitakse. Ometi leidub meilgi neid, kelle hing vajab üht või mitut korralikku palverännakut. Oma loo jutustavad ses raamatus kaheksa maarjamaalast, kel sihtpunktid erinevad ja pealtnäha kummalised: Tiibet, Hiina, Jaapan, Iisrael, Saudi Araabia, Hispaania ja India.

Peab olema raudne tahe, et võtta märss ning minna. Lähevad üksikud. Miks? Et iseendaga pühas paigas sügavamat kontakti kogeda, näiteks, sest argimöll seda ei võimalda. Kes minna ei viitsi, saab raamatut pihku haarates vähemalt mõttelise võimaluse väljuda mugavusstsoonist, kus askeesikogemuse võludeni paraku ei jõuta.

Martti Kalda – tema pakub pildikesi kultuurirännakuilt Indiasse –  selgitab: „Palverännak pole pelgalt retk. Lihtne väljasõit. Või piknik.     See on askeesi vorm. Soov, tahe ja valmisolek end ületada. Olla  tugevam kui sinu füüsis. …Kohati enesepiinajalikud pingutused   võetakse ette kõrgema eesmärgi nimel. Ning see osutab palverändurite erilisele mentaalsusele. Loomulikult ei saa säärase retke sihiks olla tavaline   koht või paik. Palverännakute sihiks on pühad paigad.“

Võib arvata, et näiteks religioonisostsioloogi Liisa Berezkini jaapanikeelne suhtlemisoksus annab Jaapani budistlike Chichibu  templite kirjeldusele ja tavadele hoopis sügavama-avarama pilgu tavaturismi pealiskaudsusega võrreldes. Kohtumine templiga on kui jutuajamine iseendaga, leiab autor.

Vabarännakutel Lõuna-Hiinasse ületas noor muusik Jürgen-Kristoffer Korstnik esinemishirmu. Rännakute kaudu õppis ta tunnetama, et on alati õigel ajal õiges kohas ja et elu – kui teda usaldada – hoolitseb iga sammu eest.

Eriti põnev lugemine on eestlasest moslemi rännakukirjeldus Mekasse, kuhu mittemoslem ei pääse. Egiptuses araabia keelt, islamit ja koraani õppinud Aivar Loopalu õppis Meka rännakul sügavamalt tunnetama üldinimlikke väärtusi: kuidas Jumalat kõige eest tänada, raskustest üle saada ja kuidas kokku hoida.

Ennast ränduriks ja otsijaks tituleerinud Maarika Traat kutsub teisigi teda järgima ehk palverännakutele Hispaania Santiago de Compostelasse, mis on vast enamtuntud jumalik sihtpunkt eestlaste hulgas. Kes ei pea paljuks marssida poolsada kilomeetrit päevas mägiteedel, võib ühineda.

Raamatu iga lugu on nii erinev kui veel olla saab. Igaüks kaheksast autorist on rännakupisikust nakatunud ega saa enam pidama. Kes kannatuste ja raskuste ületamist kogenud, ei see enam pidama saa.

Ah jaa, raamatust saab ülevaate sellestki, kuidas näeb välja ühe palverännaku nii-öelda tehniline pool ja argipäev, kui tuleb kokku puutuda erineva söögi-, joogi-, pesemis- ja tualetikultuuriga.