RAAMATUBLOGI: Vabad mehed ei punu pesa
Sai juttu puhutud raamaturahvaga, kel head teadmised krimi ja põnevuskirjanduse hetkeseisust. Seis on nii ja naa. Õigemini naa, vähemalt ookeani taga, sest toimub seisak. Uut säravat pole, ikka John Grisham ja Lee Child on need, kelle lood maailma paeluvad. Kuidagi kesine värk seal Ameerikamaal.
Childi ja tema loodud Jack Reacheri fännid võivad „Tõmbetraati“ lugedes hirmuga mõelda, et mida paganat, kas tõesti kavatseb ekssõdurist vagabund ühtäkki pesa punuma hakata ja paikseks jääda, sest saatus viib ta kokku kunagise südamedaamiga. See tähendaks ju Reacheri lõppu.
Rahu, pesa ei punuta. „Tõmbetraat“ on järjekorras sarja kolmas raamat – lihtsalt tõlkimisel on järg pisut sassi läinud – ning, nagu hilisemate Reacheri stooride põhjal saab järeldada, jätkab vaba mees ikka vaba mehena.
Selles, et Reacheri raamatud järjekorras ei ilmu, pole vähimatki probleemi. Iga lugu on tervik ega sõltu eelnevaist.
Niisiis kaevab Reacher Floridas basseine, joob päevas kümme liitrit vett, töötab stripibaaris ja on elu parimas vormis, kui ühtäkki tullakse teda otsima. Inimesele, kes tahab olla tundmatu liivatera rannas, säärased asjad mõistagi ei meeldi. Ent kui asi muutub karmiks, läheb ta otsijatega lähemat tutvust tegema ja satub, nagu ikka, sekelduste keskmesse.
Ega siin muud olegi öelda, kui et raamat on taas ühe hingetõmbega neelatav. Möllu on, aga mõõdukalt, nagu Reacheri lugudes ikka, mõni sureb, mõni jääb elama ning õiglus pääseb lõpuks võidule.
