RAAMATUBLOGI: Murakami maailm - universaalselt arusaadaval viisil veider
Jaapani populaarseima kirjaniku Haruki Murakami üks tuntumaid romaane, 1987. aastal ilmunud „Norra mets,“ millega ta omal ajal kuulsaks saigi, räägib tudengipõlvest 1960-ndate Tokyos. Murakami menukust siinmail tõendab asjaolu, et tegu on 2006. aastal esimest korda eesti keeles ilmunud raamatu kordustrükiga. Pole just palju välisautoreid, kellel Eestis kordustrükke ette näidata oleks.
Lugu ise saab alguse lennukis, kus 37-aastane minategelane kuuleb biitlite viisi „Norwegian Wood“ (jaapani keelses tõlkes just nimelt „mets“, mitte „puit“), millega talle meenub kunagine armastatu Naoko, kelle lemmiklugu see oli. Koguni nii lemmiklugu, et Naoko maksis iga kord sada jeeni, kui ta palus oma toakaaslasel hullumajas seda kitarril esitada. „Et ma palumisega piiri peaks,“ selgitas ta ise. Lugu muutis Naoko nukraks, nagu eksleks ta ihuüksinda, läbikülmununa kuskil sügavas pimedas metsas. Ihuüksinda miljonite inimeste keskel ekslevad kõik teisedki raamatu tegelaskujud.
Tegevus toimub minategelase Toru Watanabe mälestustes ülikoolipõlvest 1960-ndate lõpu Tokyos, taustaks tollane popp ja džäss ning tudengite protestid. Mässumeelseid üliõpilasi – kelle sekka peategelased ei kuulu – kujutatakse üsna naeruväärses valguses. Watanabe õpib, loeb, napsitab ja askeldab naistega, iseäranis kahega, ebastabiilse Naoko ja rõõmsameelse Midoriga. „Mida ma õieti tahan? Ja mida teised õieti minust tahavd? Aga mingit vastuse moodi vastust ma ei saanud,“ arutleb minategelane. Üks täiskasvanuks saamise lugu, seega. Raamatu pühenduseks on „paljude pidupäevade mälestuseks.“
Võib muidugi välja mõelda igasuguseid põhjendusi, miks Murakami maailmas nii populaarne on. Üks võti võiks olla raamatu tagaküljel olevas sisututvustuses, kus on sõnapaar „kummalised tegelaskujud“. Tõepoolest, raamatu tegelased on kõik omal moel peast põrunud ja üsna sageli käib jutt sel teemal, kui erinevana nad end ülejäänud inimestest tunnevad. Ideelt suisa klišeelik on hullumaja kirjeldus, kus patsiendid on tunduvad tervemõistuslikumad kui arstid-valvurid, rääkimata välismaailmast.
Aga see hullude-tavakodanike võrdlus ongi juba väheke reetlik. Ei ole ju need Murakami kujud tegelikult üldse kummalisemad, kui suvaline tänaval vastujalutav inimene. Hakka toda lähemalt uurima ja küllap tuleb välja, et temagi on mingist kohast üpris nikastanud. Murakami lugeja aga tunneb tegelastes mingil määral ennast ära, loeb, kuidas need end kummalisteks peavad ja teistest inimestest erinevad ning saab endki seeläbi veidi erilisena tunda. Kuna läänlase jaoks tundub Jaapan ja selle asukad eksootiline ja üpris kummaline – väikest kasvu, viisakad ja teistsuguse silmakujuga –, siis mis võiks olla veel parem enda eripärasuse tunnistus, kui see, et isegi need omamoodi kauge maa asukad sinusugust inimest veidraks liigitavad?
Iseküsimus muidugi, kui palju Murakami raamatutes seda eriomaselt jaapanlikku ongi. „Norra metsa“ tegevus võiks toimuda pea igasuguses nüüdisaja atomistlikus ühiskonnas, kus 1960-ndatel mässati. Samamoodi on ka tema tegelased üpris universaalsed tärkavad valgekraed. Natuke keskmisest nutikamad, millest tuleb ka kalduvus mõtisklusele ja eneseanalüüsile – ning endas kahtlemisele. See ongi vist nende suurim veidrus.
