RAAMATUBLOGI: Saatus tahab, et me maksaks vigade eest ränka hinda
Karin Fossumit pole lihtne lugeda. Ei-ei, tema sõnaseadmine on suurepärane – lihtne ja sorav – ainult et lugu kriibib hinge. Kriibib algusest lõpuni.
Fossum ei hellita. Ei säästa lugejat vaid toob tegelikkuse, mida me üritame endast eemale tõrjuda, julmalt esile. Maailm ei ole kahjuks lilleline aas, on ka mudamülkaid, aga kes neid näeb.
Erinevalt teistest põhjamaistest krimikirjanikest jätab Fossum politseiinspektori – Konrad Sejeri – sündmustest kõrvale, vaatlejaks. Tähtis on lugu.
Võib öelda, et saatuse vastu ei saa. Ent kas on nii? Kas me siiski ei määra ise oma tulevikku ja maksame tehtud vigade ees? Teinekord märksa karmimalt, kui vead väärt.
Ses raamatus kulgevad pojaga üksikemade elud, kuid kahjuks mitte paralleelselt vaid ristuvalt. Tõsi, loo alguseks on üks paar – südamlik hooldusõde koos toredat pojaga – kodu ehk haagiselamu ees jõhkralt mõrvatud. Edasi vaadatakse tagasi.
Miks saavad ühed oma eluga hakkama, teised mitte? Miks kasvatavad vanemad teinekord lapsi nii, nagu kasvatavad, muutes nad sotsiaalselt abituks? Täisealiseks saanud noormees, võimetu tegema tööd, istub vaid kodus, surfab arvutis ja lahendab ristsõnu. Normaalne? Ema arvates küll. Ta on kord selline, mis teha. Enam pole tõesti midagi teha, aga varem.
Lugeja eest ei varjata, et too noormees on mõrvar. Aga miks? Miks on vaja võtta elu säravalt naiselt ja tema pojalt? Sest saatus tahab, et me maksaks oma vigade eest mõnikord liiga ränka hinda.
