RAAMATUBLOGI: Venemaa absurd - kõige kahtlasemad on need, kes kahtlust ei ärata
Iseenesest võiks ju naerda nõukogude absurdi üle, mille keskele Ivan Tšonkin teise ilmasõja ajal satub, ent paraku on too huumor süsimust. Sest esiteks oli kõik see absurd tegelikkus ja teiseks pole Venemaal suurt midagi muutunud.
Esimeses raamatus sattus Tšonkin, nõukogude Švejk, hammasrataste vahele. Ta unustati valvama kolkas põllule hädamaandunud lennukit ja kuna mees tegi oma tööd suurepäraselt, kaitses õhulaeva viimseni, abiks külaneidis Dusja, autasustati ordeniga, kuid seejärel kupatati vanglasse.
Kui inimene juba vanglasse satub, on ta ka süüdi. Sest, kulla kodanikud, kas te tõesti arvate, et Nõukogude Liidus pistetakse kedagi trellide taha niisama? Mitte millegi eest?
KGB seltskonna ühe liikme põhimõtted, mis raamatus ära tuuakse, on tõepoolest absurdsed ja idiootlikud, kuid nende põhjal paraku käituti.
*Kõik on kahtlustatavad.
*Kahtlane on see, keda on märgatud milleski kahtlases.
*Kõige kahtlasem on see, keda pole milleski kahtlases märgatud.
*Igast kahtlustatavast võib saada süüdistatav.
*Kahtlus on küllaldane alus arreteerimiseks.
*Süüdistatava arreteerimine on tema süü küllaldane ja ammendav tõend.
*Nõukogude kord on objektiivselt võttes niivõrd hea, et igaüks, kellele see ei meeldi tervikuna või osaliselt, on vaimuhaige.
Nojah, satub siis Tšonkin tangide vahele ja segastel asjaoludel tehakse temast vürst Golitsõn, troonipärija, kelle eesmärk on hävitada nõukogude võim. Eks proovi sellest supist välja ujuda.
Ent ühe õnnetus on teise õnn. Kui Hitler saab teada, et vürst Golitsõnit hoitakse Dolgovi linnas vangis, nõuab ta Guderianil tankid sinna pöörata ning seetõttu pääseb Moskva vallutamisest.
Samal ajal saab Stalin kuulda kangelasest Tšonkinist ja tõstab tema terviseks klaasi. Peagi saabuvad Dolgovisse samal ajal kaks telegrammi – üks käsuga Tšonkin maha lasta, teine saata ta Moskvasse kõrge autasu vastu võtma. Ei juhtu seda ega teist, vaid Tšonkini seiklused jätkuvad.
