31.05.2015, 23:30

Ohvril ongi raske seksuaalvägivalda tunnistada

Väär ettekujutus: kui vahekord toimus, siis olid mõlemad nõus.

Kaia Kastepõld-Tõrs

psühholoog, Eesti seksuaaltervise liit

Tuleb aru saada, et ohver on läbi elanud midagi enneolematult negatiivset, mis on purustanud tema eneseväärikuse ja seni kehtinud põhimõtted.

FOTO: Foto: Shutterstock

Pärast Kadri Ibruse artiklit „Politsei jättis uurimata alaealise väited tema enesetapukatseni viinud vägistamise kohta” (EPL 26.5) tekkis mitmel pool diskussioon selle üle, kas 14-aastane tüdruk ikkagi vägistati või oli see vabatahtlik seksuaalakt. Tüdruk ju suhtles mehega vabatahtlikult, läks vabatahtlikult kohtuma jne. See oleks justkui piisav põhjus seada kahtluse alla tema ütlused toimunu kohta.

Selline suhtumine tähendab seksuaalvägivalda kogenud inimese taasohvristamist. Kui me seame ohvri sõnad kahtluse alla – rääkimata otseste hinnangute jagamisest („sa valetad”, „kindlasti ei saa selle alusel kedagi süüdi mõista” jms) –, edastame me talle sõnumi, justkui ta ise oleks kuidagi olnud sündmuse põhjustaja või lausa süüdlane.

Kommenteeri Loe kommentaare