Raamatu lõppsõnas Tarlap ei varjagi, et inspiratsiooni andis talle alternatiivajalugu, eelkõige aga tuntuima alternatiivajaloolase Graham Hancocki teooriad, mille niinimetatud tõsiteadlased mõistagi põrmuks teevad. Ent samas saab vähegi mõtlev inimene aru, et nii lihtsad need asjad kah ei ole, nagu kooliõpikutes kirjas.

Tarlapi ja tõsiteadlaste vahele paigutub aga kuulus Thor Heyerdahl, kelle tsitaadiga teos algab: „Seega – ja ma mõtlen seda tõsiselt – on Erich   von Dänikeni jutt kosmosetulnukatest minu meelest sama fantastiline nagu arheoloogide arvamus, et seal need rahvad   Egiptuses, Mesopotaamias ja Induse orus kükitasid ning äkki – põmm! – otsustasid, et hakkame ehitama püramiide ja lähme toome kulda ning teeme kõike seda… See on naeruväärne. Ütlen sõnaselgelt välja – see pole võimalik.“

Niisiis toimus kõik nõnda: oli Urri nimeline planeet, mis mandus   heaolu tõttu (vihje meie tulevikule?). Seega saadeti kosmose    avarusse urfüüte hooldavate biomehhide ekspeditsioon, otsima väheintelligentset tsivilisatsiooni, kellest võiks saada Urri päästja.

Jõudsid biomehhid Maale, avastasid põhjast kiviaegse ühiskonna,         vahetasid surnud mammutite vastu ärksaid lapsi, kasvatasid neist targad jumala asemikud ja saatsid nad orjanduslikku ühiskonda, Niiluse ja Eufrati kanti, juhtima tsivilisatsiooni arengut.

Inimesed, olgu siis minevikust, on ikka inimesed ning nende suunamiseks pelgalt ilusatest sõnadest ei piisa. Olemasolev tuleb segi pöörata kasvõi intriigide ja mõrvade toel. Mis tähendab, et pole lihtne olla jumal.

Hea küll, moel või teisel saaks jumalate asemikud asjad aetud, kuid Maal on oma elu – ei ole see Piibli jutt kataklüsmist ja veeuputusest niisama laest võetud.

Tarlapi nägemus meie planeedi ajaloost on fantaasiarikas, kuid mitte ulmelisem kui kooliõpikuis kirja pandud teooriad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid