Kaks summat näitavad, kuhu oli raha tõesti vaja. Ühe aidatud lapse aastane ravimiannus maksab 3700 eurot, teise oma ligi kümme korda rohkem. Ainult üksikud Eesti inimesed suudaksid maksta arstirohu eest 3000 eurot kuus. Ent see pole vähiravis kaugeltki piir.

Haigekassa eksperimentaalravimitele minevaid arveid ei hüvita. Mõista saab patsiente, kes klammerduvad iga lootuse külge, aga mõistuspäraselt käitub ka haigekassa. Isegi maailma jõukamate riikide tervishoius pole kunagi piisavalt raha. Järelikult on mõistlikum panustada efektiivsusse.

Annetustest Kogutud raha aitab neid, kes kukuvad meditsiinisüsteemi aukudest läbi.

Üleskutseid vabatahtlikeks annetusteks näeb seetõttu kõikjal. Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond hakkas juba üle kümne aasta tagasi koguma raha aparaatidele, mille kasutajaid on haigekassa jaoks samuti liiga vähe. Vast kõige silmatorkavamad on vähiravifondi Kingitud Elu aktivistid, kes käivad annetuskarpidega suurematel üritustel. Mõlemal puhul aitab kogutud raha neid, kes kukuvad ametliku süsteemi aukudest läbi.

Eesti riik ei kipu heategevust eriti toetama. Esmaspäeval maksupaketi üle hääletav koalitsioon kavatseb tuua allapoole kõik kulud, mida võib maksuvabalt teha, annetused kaasa arvatud. Ka ettevõtjatel on ees piirang, mis lubab maksuvabalt annetada ainult 10% kasumist.

Eks riigieelarve tabelitäitjad otsivad võimalusi, kuidas lubatud kulutusi ühises rahakotis tuludega tasakaalu saada. Taustaks jaht maksupetturitele. Tegelikult ei pruugi ka sellised kampaaniad nagu pardiralli olla ühiskondlikult kõige ausamad ja tõhusamad. Küllap pälvib siingi rohkem see, kes suudab teha võimsama turunduse.

Aga need pole praeguses Eestis argumendid, et inimeste soovile head teha kätt ette panna. Soov aidata ja hädas olles abi saamine seovad inimesi rohkem kui koalitsioonid ja nende ülepaisutatud lubadused.