RAAMATUBLOGI: Võitlus elu, mitte surma vaatevinklist
Pole vahet, kas Henning Mankelli raamatus osaleb legendaarne inspektor Kurt Wallander või mitte, sõnum on ikka võimas ning teos suurepärane.
Iseenesest võinuks Mankell tuua tantsuõpetaja juhtumit lahendama Wallanderi. Sest Stefan Lindeman – haiguspuhkusel olev politseinik, kes kuuleb, et ta ammune kolleeg on jõhkralt mõrvatud, ja asub asja uurima – ei erine Wallanderist just palju. Küll aga ühes – tal on vähk ning mees ei malda keemiaravi eel niisama istuda ning genereerib rahutuse kuriteo väljaselgitamisse.
Wallanderisse olnuks raske vähihaigust pookida, sest ta kannatab niigi kõiksugu ihu ja hingehädade käes. Karm haigus olnuks lihtsalt liiast ja lugejad poleks Mankellile ilmselt andestanud.
Samas – nii vähemalt tundub – soovis Mankell lahti kirjutada, mida tunneb ja kogeb inimene, kellel on äsja diagnoositud tõbi, mis võib ta hauda viia, ent võib ka mitte. Tuleb tunnistada, et ses olukorras ei soovi keegi olla, kuid Mankell pakub lahenduse, kuidas hingele leevendust saada – ürita jätkata elu nii, nagu midagi poleks juhtunud.
Kusjuures Mankell oli kui prohvet – „Tantsuõpetaja tagasitulek“ ilmus aastal 2000 – tegi asjad selgeks eelkõige enesele, sest tunamullu haigestus ta ise vähki, kuid ravi andis tulemusi. „Kavatsen sellest kirjutada,“ teatas Mankell Rootsi meedias. „Kirjutada võitlusest, aga elu, mitte surma vaatevinklist.“
Tantsuõpetajast. Isegi tänapäeval tungib meie ellu teise maailmasõja taak, ja sellest Mankell jutustabki. Teda on alati painanud minevikuteemad ja ta nõuab alati õiglust. Paraku õiglus ei valitse, vaid käib käsikäes ebaõiglusega. Ent kirjanikul on eelis tegelikkuse eest – ta saab alati õigluse maksma panna.
