RAAMATUBLOGI: Karuksi kaheksa kanget piiska ajaloo merre
Tiit Karuks tilgutas järjekordsed kaheksa piiska kehakultuuri ajaloo merre, õigemini järve või isegi tiiki, sest palju meil ikka spordipärandit loodud on.
Ilmselt saab kaheksa suure spordimehega (huvitav, miks vaid mehed, kus on võrdõiguslikkus?) toimunud usutlusest koostatud raamatu väärtusest aru alles aastate pärast, kui tänapäev on muutunud ajalooks. Või on see liiga optimistlik arvamus? Vaadates Homo Sapiensi arengut (pigem taandarengut) lühiduse ja tühisuse suunas – milleks süüvida kui aitab homseks ununenud uudisnupust – on järgnevatel põlvkondadel eh ükspuha, kes oli Baruto või Heiki Nabi ning mida nad ütlesid või arvasid.
Siiski… Kangete raamat on juba praegu ajaloolise väärtusega, sest sisaldab intervjuusid lahkunud suurkujude – Voldemar Väli, Ilmar Kullami ja Arvo Putmakeriga.
Just aja muutumine või muutumine ajas on see, mis jutuajamistes omaaegsete legendidega kõige enam paelub. Et kuidas oli siis.
Välil oli näiteks nädalas kolm maadlustreeningut, mis kestsid igaüks tunni – jooksmas käidi ja jõudu tehti mõistagi ka – kuid säärasest koormusest olümpiavõiduks piisas.
Putmakeri lugu, kuidas Nõukogude Liidu üks parimaid korvpallureid, selle asemel, et mängida tiitlivõistlustel, pidi vingerdama end vanglast vabaks. Ei vingerdanud.
Kullami ellujäämiskursus sõja algusaastatel Venemaal tööpataljonis ja hilisem võitlus selle eest, et saaks väljasõiduviisa ja Nõukogude Liidu koondisega võistlustele.
August Englase sõjamälestused ja tee kahekordseks maailmameistriks. Kusjuures maadluskorüfee sõnad on kui elufilosoofia alus: „Igal ajal ja igal asjal on oma mõnu ja võlu. Sa võid ka rindel olla ja sellel on ka oma võlu. Saju ei istu seal maha, ei nuta.“
Ka tänapäevasemad tegijad – Tiit Sokk, Jaak Salumets (temaga on tehtud väga sügav intervjuu, kus vähe sporti, palju vaimsust), Kaido Höövelson ja Nabi – avavad end, kes rohkem, kes vähem.
Karuksi raamat hakkab vägisi uuristama üht dogmat – väärt elulooraamatu saab vaid tuntud sportlasest. Iga intervjuu lõpus tekib küsimus: miks nii vähe, miks nii lühike. Isegi Putmakeril, kes kulda ja karda ei võitnud, olnuks rääkida põneva ja sisuka raamatu jagu. Olnuks teistelgi. Seega: igaüks, kes on siinilmas midagi korda saatnud, vääriks raamatusse raiumist.
