RAAMATUBLOGI: Dostojevskilik jalutuskäik piki avenüüd sarimõrvari hingeellu
Hea kirjanik on hea kirjanik, ükskõik, millise žanri kallale asub. Ning väärtkirjandus on väärtkirjandus, olgu žanr milline tahes. Või arvab keegi, et Fjodor Dostojevski läks kergema vastupanu teed, kirjutades kuulsa krimiromaani „Kuritöö ja karistus“?
Marc Dugaini krimikirjanike kataloogist ei leia, kui, siis kuskilt põhjast, sest ühe raamatuga tippu ei pääse. Seda siis, kui arvestatakse kas kogust või tuntust. Ent kui märavaks saab raamatu(te) sisu, nihkuks Dugain jõudsalt edetabelis ülespoole.
Dugain kirjutas nii esimesest ilmasõjast kui Londoni üksinduromaani, põikas Edgar Hooveri ellu ning avas Venemaa allveelaeva Kursk huku tagamaid. Ühel hetkel – mõjutatuna, muide, just Dostojevskist – pöördus kriminaalsele teele.
„Hiiglaste avenüü“ pole traditsiooniline krimka, nagu pole ka „Kuritöö ja karistus“. Nii üks kui teine üritab tungida mõrvari hingeellu.
Raamatu aluseks võttis Dugain ookeanitaguse sarimõrvari Ed Kemperi, kes sai hüüdnime Co-Ed Killer. Ent autor ei joonistanud portreed, vaid võttis kõigest motiivi.
„Tehes inimesest raamatutegelane tähendab tema moonutamist, et paremini välja tuua see, mida me tema tegelikkusest taipame,“ kirjutas Dugain järelsõnas. „Oma Vacaville’i vangla sügavuses võib Ed Kemper ehk tunda, nagu oleksin tema elu enda valdusse haaranud. Samuti nagu ka Stephane Bourgoin, kelle Planete’i kanalil eetrisse lastud dokumentaalfilm sarimõrvarist vallandas minus soovi selle keerulise isiksuse sisse pugeda.“
Raamatust. Päeval, mil tapetakse John Kennedy, saadab Al Kenner teise ilma oma esimesed ohvrid, vanavanemad.
Loodus teeb keerdkäike – annab noorele mehele kaks meetrit pikkust ja kõrgema IQ kui Einsteinil, ent samas ka rikkis psüühika. Kenner ise ning kirjanik oma kõrvaltekstiga jutustavad mõrtsuka loo, proovides avada tema mõttemaailma ja analüüsida kurjuse olemust. Kusjuures taust – kuuekümnendate USA koos oma vabaduse, sõjavastasuse ja hipiliikumisega – on omaette vaatamis või õigemini lugemisväärsus.
