Kindlasti ei saa teha üldistusi, ent kui prantslasest krimikirjanik loob komissari siis… Pagan küll, see mõttekäik tuleb kuidagi tuttav ette. Google aitab. Tõesti, kaks aastat tagasi, arvustades Danielle Thiery raamatut, sai öeldud järgmist.

„Paratamatult meenutab valdav enamus prantslaste kirjutet kriminaalromaane mingis osas ja määral Georges Simenoni loomingut ning peategelased kuulsat komissar Maigret'd. Või äkki töötavadki Prantsusmaa politseis kindlate parameetritega tüübid – vaiksed omaette nokitsejad, kes vajadusel purskuvad, kuid kindlasti ohtralt joovastavaid jooke ja tubakasaadusi pruugivad?“

Adamsberg pole piibusuitsetaja, ei käi päevas kordi ja kordi bistroos end turgutamas ega ela sündsat pereelu, nagu Maigret. Ent tema isepärane ja laiahaardeline mõtlemine, pealtnäha arusaamatult lihtne, kuid teistele mõistmatu, on ehedalt Maigret’lik. Pariisi politsei võiks suure osa ekspertidest pensionile saata, sest Admsbergi kõrval pole teistel teha muud, kui komissari teooriatele kinnitust leides kurikaelu puuri pista.

Pariisi ilmub Kriidiringimees. Teeb öösiti asfaldile sinise kriidiga ringe, jättes nende sisse kõikvõimalikke esemeid ja kirjutades juurde: „Ares, mis sa ebaõnnes väljas teed?“ Totter, kuid süütu. Aga seda vaid esialgu, arvab Adamsberg, kes, muide, justkui möödaminnes tuvastab ühes teises juhtumis kurjategija, sest näeb tunnistaja jutus ebakõla ja tunneb ära kurjuse.

Adamsbergil on alati õigus – tõesti, ühel päeval on kriidiringi sees surnukeha.

Eesti lugeja on Vargase – tegelikult arheoloogi ja keskaega uuriva ajaloolase Frederique Audoin-Rouzeau – loominguga varasemast tuttav. Tema evangelistide triloogia („Elus või surnud“, „Natuke edasi, paremat kätt“ ja „Ei mingit asu“) on suurepärane meistriteos ja kuulub krimikirjanduse kullafondi.