Kuna „Hullumeelsuse hulgateooria” ilmus juba 1991. aastal, võiks sellelt eeldada kerget retrohõngu, kuid tõtt-öelda pole seda palju. Self on rakendanud mitut postmodernse ilukirjanduse stampvõtet – maagilis-realistlikku õhustikku, intertekstuaalseid manöövreid ja rekursiivseid mõttemudeleid – juba siis, kui need polnud haritlasproosas veel igapäevased või suisa nõutavad. Ent kannatliku meelega lugeja jaoks toimivad need praegugi tõhusalt. Neil võtetel aitab esile tõusta hõre paigutus ja teksti aeglane kulg. Lugudevaheliste seoste loomise ja rekursiivsete vimkadega hakkab Self tegelema alles valimiku keskel nimiloos. Seal ilmuvad lagedale tegelased nagu direktorite instituudi direktor, kes kirjutab teadustöid rõhutatult mõttetutel teemadel nagu „Marksistlik kompleksanalüüs koduste koristusülesa