RAAMATUBLOGI: Kelmiromaani taassünd. Kurjale vasta kavalusega
Kelmiromaanide kuldaeg on saanud ajalooks, kuid elustikukirjanik Peter Mayle üritab žanrit elule puhuda.
Kui ei saa jõuga, saab nõuga, ütleb vanarahvatarkus. Kinnisvaramaailm on kõikjal pisut ebaeetiline, ka Prantsusmaal, kus Marseille’i üks viimseid rannaäärseid krunte täis lubatakse ehitada. Kaks arendajad tahavad sinna rajada pilvelõhkujad ja ärikeskuse, kolmas, piirkonna ilu ja omapära pärast südant valutav multimiljonär aga madalhoonestusega elamukvartali.
Ehk siis võim versus vaim, kui nii võib öelda.
Mida teha aga siis, kui võim mängib räpast mängu? Tuleb vastata samaga, ainult et olla vähem räpane ja kasutada kavalust.
Kelmiromaani märksõnad on, nagu kirjutab kirjandusteadlane Tiit Hennoste: realism, satiir, huumor, iroonia. Kirjeldatakse seiklusi korrumpeerunud ühiskonnas, kusjuures ühiskonnakriitiliselt.
Kõik need märksõnad käivad ka Mayle romaani kohta. Ning arvukates raamatutes Provence’i maaelu kirjeldanud Mayle toob mõistagi konnasööjate kultuuri, veinid ja head road sellessegi raamatusse.
„Kinnisvarakelmus“ on järg kelmiromaanile „Veinirööv“.
