Näidendi sisu on väga lihtne kokku võtta: tsivilisatsiooni hukk globaalsel ja selle päästmine kogukonna tasandil. Autori positsioon on selge: maailma lõpp võib tulla küll, aga selle pärast ei pea hädaldama. Maailma lõpu taustal võib hoopis endast mälestuseks pilti teha ja pärast seda laululava ehitama hakata. Süvenetakse paljudesse eksistentsiaalsetesse teemadesse (näiteks ürgkogukondlik kord oli sisuliselt laiaulatuslik maksupettus). Sündmuste areng üle 30 aasta jooksul (alates romaani ilmumisaastast 1992) on hästi jälgitav ja põnev. Mida nõrgemaks muutub arutu maailmakord, seda tugevamaks saab üks väike anarhistlik Ida-Soome külakommuun. Suur kord muutub suureks kaoseks, väike kaos väikseks korraks.