RAAMATUBLOGI: Võitlus pääsu eest teispoolsusesse jätkub. Teine suvi
Indrek Hargla Süvahavva saaga on nõiduslik. Miskit justkui ei toimu, aga ikka loed ja naudid.
Pärast Süvahavva esimese suve kirjeldust sahistati, et järge raamatule ehk ei tulegi. Mis olnuks pettumus. Sest kui kokku viia Hargla kirjutamisoskus ja Eestimaa salapära, on tulemus suurepärane.
Teine suvi siiski tuli ning sekkumas on nii iidsed kui praegused tumedad jõud, võideldes ukse eest hauatagusesse maailma ja kasutades selleks mitte just liiga eetilisi võtteid.
Möll Lõuna-Eesti paigakese Süvahavva ümber on piisavalt segane – need kes näivad ühed, on hoopis teised, kes on halvad, on head ja kes head, need halvad.
Kui täpsemalt väljenduda, siis käib võitlus järgmise uue arbuja Arnika hinge pärast, kusjuures teismeline neiu ei kipu kuidagi uskuma, et tal on võime siinpoolsust ja teispoolsust kokku viia. Aga ta üritab, õpib käima „seal“.
Kui teise suve algus on vaikne vegeteerimine, siis lõpus antakse turmtuld, köetakse lugeja üles ning pannakse punkt. Järgmise suveni.
Huvitav oleks teada, kas Harglal endal on aimu, kuhu lugu ükskord välja jõuab. Või istub ta arvuti taha, hakkab kirjutama ja vaatab ka ise üllatusega, kuhu asi viib? Samas mis vahe ses on? Selles, kas Hargla teab, kuhu läheb ja kas Süvahavva saaga kunagi lõpu saab. Lugeda on nii või teisiti lahe.
Lõpetuseks. Huvitav oleks sedagi teada, mida kristlased Süvahavvast arvavad? Kas nad ei avalda soovi Harglat kirikuvande alla panna? Sajandeid tagasi lõpetanuks Hargla raudselt tuleriidal, kuigi tema maailm on sama müstiline kui Piibli maailm.
Ühes intervjuus sõnas Hargla, et meie kristlik kiht on väga õhuke. Suurema osa ajast on seda õpetust rääkinud mitte-eestlased. „Eks siin raamatus ongi üritatud puudutada seda valdkonda, kuivõrd on kristlik õpetus ja etnomütoloogilised maailmad põimunud ja segunenud. See on põnev teema. Pisut ma selle sarja kirjutamise ajal olen lugenud kirjandusmuuseumi arhiivi ja seal on tõesti palju põnevat materjali. Ulmekirjanikud leiaksid sealt vahvat ainest tõesti palju. Ise on ka lahe välja mõelda asju, aga näiteks esimeses raamatus käib suur osa tegevust nõidumise raamatu jahtimise ümber ja ma just lugesin kirjandusmuuseumi arhiivist rahvaluulekogudest, et inimesed olid kunagi ammu-ammu seletanud rahvaluulekogujatele, et tõepoolest igal nõial, kes meie külas elas, oli olemas nõidumise raamat. Nõidus ja kirjutas üles, mis õnnestus ja kuidas. Tõesti olevat olemas olnud, ei ole minu välja mõeldud.“
