RAAMATUBLOGI: Умом Россию не понять

Peter Pomerantsev, „Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik“, tõlkinud Heija-Liis Ristikivi, Tänapäev, 264 lk.

Venemaa ei ole sajanditega teragi muutunud. Õigemini Venemaa olemus. Fjodor Tjuttševi legendaarne luulerida, mis peaks ilutsema Venemaa vapil – „Умом Россию не понять“ (mõistusega pole Venemaad võimalik mõista) – kehtib ka tänapäeval.

Venemaa juurtega britt Peter Pomerantsev viibis vanemate sünnimaal ligi kümme aastat ning proovib nähtut maailmale edasi anda. Mitte selgitada, sest võõras ei saaks niikuinii aru.

Kulus vaid veerand sajandit, kui Gorbatšovi lagundatud mülkast, kus müüdi kõike, sai riik, mille eliit ostab kõike – jalgpalliklubisid, korvpalliklubisid, ajalehti. Müstika. Venemaa rikkuritel on kauneimad naised, suurimad jahid ja vägevaimad peod. Nad olid ühtaegu nilbed ja rafineeritud, kavalad ja naiivsed. Maailm ei saa neist aru ega mõista muundumisprotsessi.

Maailm ei mõista paljutki. Näiteks kaunitaride akadeemiaid, kus 750 euro eest nädalas õpetatakse tüdrukuid saama rahamehe armukeseks. Retseptid on lihtsad – ole kaunis ja alandlik. Trügi ööklubisse ehk lihaturule ja anna endast parim. Kui „ohvrile“ meeldib Puškini luule, tsiteeri talle seda. Tahad kingitust, näiteks autot, istu tema vasakule poolele ja silita ta kätt.

Venemaa absurd on absurd vaid väljaspool Venemaad. Seespool piire on kõik loomulik. Täiesti normaalne, kui eetrit importiv ettevõtja – kõik litsentsid on korras, kaubandus on käinud kümme aastat – pannakse vangi selle eest, et ta impordib eetrit, narkootilist ainet.

Venemaa kahepalgelisus. Inimene suutis nõukogude ajal olla nii kommunist kui antikommunist – päeval laulis Leninist, õhtu kuulas keelatud muusikat. Ei, see polnud dissidentlus, lihtsalt inimesel oli kaks mina. Ja kahestumine jätkub – oligarh laulab kiitust Venemaa religioossele konservatismile ning hoiab samal ajal raha ja perekonda Londonis.

Venemaal on kõik mäng. Algusest lõpuni ja kellegi poolt juhitud. On demokraatia. Valimised. On koalitsioon ja opositsioon. Ainult et „opositsioon“ oma peaaegu et koomiliste juhtidega on loodud ja kujundatud sel moel, mis tegelikult tugevdab Kremli positsiooni: kui peedikarva nägudega kommunistid ja sülgavad natsionalistid teledebattideks üles rivistatakse, jääb vaatajale tunne, et kogu selle kambaga võrreldes on President ainuke mõistlik kandidaat.

Ususektid, ajakirjanduse enesetsensuur, Kremlit kummardav kohus, ajaloo ümberkirjutamine… Venemaad pole tõesti võimalik mõista.