Abdul Turay: armastan Eestit, isegi kui mul on siin raske

„Me ei tohi pagulasi sundida siia tulema, sest nad langevad depressiooni ja kipuvad oma elu kallale,” sõnab Eestis elav Briti ajakirjanik ja poliitik Abdul Turay.

Tallinna linnavolikogu liige Abdul Turay (48) teatas selle nädala alguses ilmunud Postimehe arvamusloos, et kui tema saaks otsustada, jääksid kõik pagulased Eestisse toomata. Ta nimetab ennast „üheks Eesti vähestest käepärastest avaliku elu neegritest” ja ütleb, et on seetõttu tundnud ikka ja jälle vajadust pagulaste asjus sõna võtta. Turay selgitab, et kirjutamine on lihtsalt amet, mille eest ta saab palka, ja ta üritab kirjutada nii ausalt kui võimalik. Üldiselt ongi ju nii, et kui su kirjutis ei aja kedagi pahaseks, teed ilmselt midagi valesti. Vabakutseline ajakirjanik Turay viibib praegu perega oma sünnikodus Inglismaal ja seega peame vestlema Skype’i teel. Esimese asjana küsib ta, kas soovin rääkida eesti või inglise keeles. Kuus aastat Eestis elanuna ja Eesti kodakondsusega peagi kaheaastaseks saava poja isana oli eesti keele selgeksõppimine tema jaoks elementaarne. Sellegipoolest otsustame vestelda Turay emakeeles, sest see laseb tal Eestis toimuvat paremini hinnata. Ta peab kohati pikki mõttepause ja nendib, et jutt kurvastab teda. Ent Turay kinnitab, et ei elaks siin, kui Eestit ei armastaks.

Teie viimane arvamuslugu pani paljusid eestlasi imestama, sest mõistmine tuli n-ö võõraste seast. Teisalt tekitas see küsimusi, sest ühe immigrandi nii ratsionaalselt pagulaste vastu olek tundub veidi silmakirjalik.

Ma ei arva, et olen silmakirjalik, sest minu hinnangul vajab Eesti immigrante, aga mitte pagulasi. Siin on suur vahe. Eesti rahvaarv aina väheneb ja riigile suudavad palju juurde anda minusugused expat’id (keegi, kes on jätnud oma kodumaa, et töötada või elada teises riigis – U. N.), kes on ise valinud siia tulla ja teinud selle nimel üldiselt suuri rahalisi ohverdusi. Aga ma ütlen: praegu kõne all olevad pagulased ei taha siia tulla. Nende siiatoomine kõlab küll ülla humanitaarabina, aga on tegelikult neile peale sunnitud. Siin oleksid nad õnnetud, sest Eesti ühiskonda on raske integreeruda ja neid ootab ees väga palju vaenulikkust. Kasvõi vaadates probleeme, millega mina siin silmitsi seisan. Ent keegi ei lase neil valida. Nad ei taha tegelikult isegi Rootsi minna. Nad tahavad Inglismaale, sest paljudel on seal juba kogukonnad ees ja paljud oskavad ka inglise keelt. Neil on sinna palju lihtsam sulanduda.