RAAMATUBLOGI: Šotimaa kui Suurbritannia Rootsi
Ian Rankini looming ei mahu liigituse alla: briti krimiromaan. Ning mitte seetõttu, et Rankin on šotlane ja raamatu tegevuski toimub Šotimaal, vaid kirjanik läheb mugavustsoonist välja.
Briti krimkad on üldjuhul mugavusromaanid. Mõrv toimub kogukonnas või perekonnas ja sel pole sotsiaalset mõõdet. Mõrvatakse peamiselt raha pärast ja/või saladuste varjamiseks. Tuleb uurija, uurib, leiab mõrvari, kes pannakse vangi või teeb enesetapu ning kõik on taas ilus. (Küla)elu läheb edasi, justkui midagi poleks juhtunud.
Uurija – olgu siis eradetektiiv või politseinik – on briti krimkas enamasti sünnis tüüp. Tark, haritud, viisakas ja eluterve. Hercule Poirot ei kaani õlut ja inspektor Tom Barnaby ei kuuka pudelist viskit.
Ja siis Rankin ning tema loodud John Rebus. Ses raamatus on ta kaine, sest ravib alkoholisõltuvust, kuid tema pereelu on nässus ja üleüldse on Rebus üsna asotsiaalne tüüp. Kuid seevastu kirglik ning tugev kehalt ja hingelt. Valmis kõiki kuradile saatma, ka ülemusi, peaasi, et töö saaks tehtud. Teistviisi polekski võimalik, sest Glasgow on kriminaalne urgas.
Kuid, mis peamine – Rankin toob raamatusse sotsiaalse mõõtme. Ta kirjeldab sõjakurjategijaid, kes kenasti Suurbritannias elavad ning maffiast – antud juhul Tšeteeni ja Jaapani kuritegelikest organisatsioonidest – kes kuningriiki on imbunud.
Kui kõik kokku võtta, siis saab ühe korraliku põhjamaise krimka, mida „Rippaed“ – ja teisedki Rebuse saagad – ka on.
Nüüdseks on tõlgitud üheksa Rebuse raamatut, ent 11 mitte. Mis on mõistagi patt.
