Kui vaadata Tallinna Sadama tegevust, siis leiab sealt huvitavat raha liikumist hulgi. Viimase tähelepanu pälvinud uudisena anti kohtuvälise kokkuleppega 2,8 miljonit eurot Eesti rikkaima mehe Oleg Ossinovski äripartnerile Siarhei Psiolale. Nõnda osteti end vabaks tosina aasta eest tehtud liiga optimistlikust investeerimislubadusest. Kolm aastat tagasi alustas uue Muuga konteineriterminali ehitust Vene firma Rail Garant, kelle valimine tekitas küsimusi konkursi aususe kohta. Uute mandri ja saarte vaheliste parvlaevade ehitamise hanked sõlmiti Poola ja Türgi tehastega hoopis avaliku konkursita.

Kõige problemaatilisem on Tallinna Sadama raha kasutamine parteipoliitika nimel.
Kui mõnel puhul võiski tegemist olla juhtimisveaga, siis palju problemaatilisem paistab Tallinna Sadama kasutamine parteipoliitiliseks hüvanguks. Eesti Päevaleht kirjutas hiljuti, kuidas riigiettevõte jagas toetusi spordialaliitudele. Üheteistkümnest toetuse saajast kuus olid otse ja ülejäänud kaudselt seotud Reformierakonnaga. Aga firma nõukogu kaheksast liikmest kolm kuuluvad otse erakonda, peale selle on Hillar Teder teinud parteile suuri annetusi.

Spordi, riigi rahakoti ja enda huvide segamini ajamine võttis juba koha Tallinna Sadama nõukogu endiselt esimehelt Neinar Selilt. Tema laskis teha ettevõttel annetuse Eesti olümpiakomiteele, mida ta ise samal ajal presidendina juhtis. Tundub, et küsimus pole ainult paaris isikus, vaid et korruptiivne mõtteviis on sisse kodeeritud juba parteipoliitilise kambavaimuga. Reformierakonnal lihtsalt pole võimalik pikka aega enda mehitatud nõukoguga ettevõtte puhul käsi puhtaks pesta.

Hea sõnumina tuleb tunnustada kaitsepolitseid, kes näib olevat suutnud kuritarvitustele suures, üle 50 miljonilise käibega ja sellest ligi pool kasumit teeninud ettevõttes käe ette panna. Tallinna Sadama parteilistel ülevaatajatel tuleks õppust võtta.