RAAMATUBLOGI: Ookeanitaguse hulkuri naasmine
Üksildane uitaja, endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher tõmbab pahandusi ligi nagu magnetiga. Piisab tal endisesse väeossa sattuda, kui algavadki jamad.
Reacher meenutab mingil moel hulkur Oskar, tollest hulkur Rasmuse raamatust. Ühist on neil sedavõrd, et mõlemad astusid maateele käed taskus, meel muretu ja siht teadmata. On, kuis on ja tuleb, mis tuleb.
Ainult et Oskaril oli päris oma kodu ja naine ja kass, Reacheri kodu oli USA, naised vahetusid ning kassi polnud sootuks.
Samas pistetakse Reacher seekord samuti puuri, nagu ka Oskar, kellele üritati vargust pähe määrida. Õigemini võetakse Reacher sunniviisiliselt teenistusse ja teda süüdistatakse aastaid tagasi toimunud mõrvas.
Tegelikult oli Reacheri soov kunagist tööpaika külastada igati rahumeelne – sõjaväepolitsei 110. üksust oli juhtimas neidis, kelle hääl ja jutt olid meeldivad. See on kahtlemata piisav põhjus neidisega tuttavaks saada.
Paraku on Reacheri päralejõudmise ajaks neidis töölt kõrvaldatud ja samuti keset tõsiseid probleeme. Edasine ilmselt ei üllata – kaks tugevat ja särava mõistusega persooni ühendavad jõud, et kummagi probleemidele lahendust leida. Mõistagi läheb mölluks.
