RAAMATUBLOGI: Islandi tuhamõrvad
Nii kurb, kui see ka pole, paneb Island, kuigi on kõigest Lõuna-Eesti suurune, meile ära nii jalgpallis kui krimkakirjutamises. Meie tõlgime nende krimijutte, nemad meie omi mitte.
Tõlgitaks siis Yrsa Sigurdardottirit maailma keeltesse pelgalt seetõttu, et Island on põhjamaa ning Nordic Crime müüb. Nojah, eks sel põhjamaalisusel on ka oma osa, ent too pika nimega islandlanna on täiesti loetav. Ja meil pole siin midagi nuriseda, et meie omasid ei tõlgita.
Keda? Indrek Harglat, jah, aga veel? Islandil on viis korralikul tasemel krimiautorit. Pole midagi öelda, Island on kõva.
Samas annab väiksus ilmselt tooni ka kirjanduses. Sigurdardottir kaevub oma lugudes pigem minevikku ehk siis advokaat Thora Gudmunsdottir lahendab kümneid aastaid tagasi toimunud mõrvu. Ju seetõttu, et tänapäeva kirjeldamisel tunneks nii mõnigi end ehk puudutatuna ja saaks äkki pahaseks.
Niisiis katab 1973. aastal vulkaanituhk Heimaey saare. Kui neli kümnendit hiljem hakatakse elamuid välja kaeva, leitakse ühe keldrist neli laipa ja pea. Süüdistatakse toona mõrvamajas elanud perepoega, kellest on saanud väärikas kodanik. Päästmaks klient süüdistusest, peab Gudmunsdottir välja selgitama, kes on mõrvar.
Sigurdardottiri lood on segu klassikalisest briti ja põhjamaade stiilist. Ühest küljest mugavuskrimkad – tappis, püüti kinni, elu läheb edasi – teisalt on raamatuisse pikitud ka pisut sotsiaalsust.
