RAAMATUBLOGI: Lihtsad Ölandi inimesed. Elavad, mõrvavad...
Briti kirjandusteadlased ütlevad: kui sa tahad ajal lasta tasapisi voolata ning olla rahus ja vaikuses, ent nautida samal ajal ka ärevust ja pinget, loe Johan Theorini.
Theorin ja tema raamatud – niinimetatud Ölandi kvartett – on tõesti justkui rahu ise. (Tegelikult tuleks öelda: Theorin ja tema krimiraamatud, ent ei tahaks kuidagi pitsatit külge lüüa.)
Mees ajab oma asja tasapisi, olemata rambivalguses, kuid tõhusalt. Tema esimene raamat, „Minevikuvarjud“, tunnistati Skandinaavias parimaks debüütkrimkaks. „Öine lumetorm“, kvarteti teine teos, tegi aga auhinnalaua tühjaks, võites aastal 2009 nii Rootsi parima krimiromaani tiitli, Klaasvõtme, mis antakse põhjamaade parimale krimkale ning ka Briti Krimikirjanike Assotsiatsiooni auhinna parimale tõlkeraamatule.
Tea, kas Ölandil, kus Theorin sündis, liigub aeg tõesti tasasemas rütmis? Nii tundub, ja aja aeglane voolamine kandub edasi ka raamatutesse, mille tegevus on viidud samuti sellele saarele. Lugedes toimub justkui kulgemine.
Kõrge komisjon, kes „Öisele lumetormile“ Klaasvõtme auhinna määras, tunnistas, et raamatut – pere saabub elama Öhlandi rannaäärsesse mõisamajja, ent pereema leitakse paar päeva hiljem uppununa – ei saa üheselt määratleda. See olevat justkui gootilik segu mõrvauurimisest ja õudusloost.
Theorin täiendas, et too õudus on osa Rootsi või õigemini Öhlandi folkloorist ning ta jätab lugeja otsustada, kas maailmas toimub meile mõistetamatut või mitte.
Raamatu tagakaanel olev viide kummitusloole, mida „Öine lumetorm“ pisut olevat, tegi ettevaatlikuks, ent tegelikult on kõik nagu päris. Kummitused ja vaimud saarel ei seikle, vähemalt otseselt mitte.
Ühes intervjuus teatas Theorin, et pole probleem, kui ta raamatuid võetakse krimkadena, kuigi need seda pole. „Ma jutustan lihtsalt inimestest ja elust Ölandil, kus aeg-ajalt juhtub nii üht kui teist. Raamatutes on romantikat, peredraamat, inimsuhteid… Kõike.“
Just nii see on, elu Ölandil, kus teinekord juhtub.
