RAAMATUBLOGI: Tuleviku hämar silmapete
Kas meie tulevik peitubki maapõues ehk sügavustesse rajatud paarisajakorrustes punkrites, kuhu inimkond koondub, kui Maa on hävitatud?
Eks nende mitmeosaliste raamatutega ole nii nagu on. Ühest küljest võiks kõik osad ära oodata ja siis nad ühe jutiga läbi lugeda. Ent teisalt annab avaraamat aimu, kas järgmisi soetada tasub. Ning kui jutt on põnev, kuidas sa siis jätad asja aastakeseks pooleli.
„Silmapete“ väärib kahtlemata lugemist, kui ulmekirjandus peale läheb. Ka osade kaupa ja pooleaastaste vahedega. Kirjeldatud sündmused on nõnda erksad, et ei unune.
Esimeses raamatus määratakse punkris ootamatult šerifiks mehhaanikaosakonna taibukas neiu Juliette, kes läheb hoobilt valitseva klassi ehk IT-meestega konflikti ning hävitatakse maapinnale saatmise ehk niinimetatud puhastusaktsiooniga. Või vähemalt üritatakse hävitada.
Saaks Juliette surma, oleks ju saagal lõpp. Seega… Teises osas hakkavad selguma minevikusaladused, kuid tulevikust pole ikka veel aimu. Seega ei jää üle muud, kui oodata kolmandat osa.
