RAAMATUBLOGI: Alkohoolikust rongitüdruku happy end
Kirjandusžanr, kus kirjeldatakse paralleelselt kulgevaid ja hiljem ristuvaid inimsaatusi, on saanud uue tähtteose.
Maailma levikirjandus (võrdle: levimuusika) ehk põnevuskirjandus ehk see, mida rahvas loeb, kuid teatud kultuuriministrid cartlandi-kräpiks kuulutavad, vajas raputust, sest oli vajunud unelaadsesse seisu.
Aastakümnetega kujunesid välja stambid. Britid vorpisid mugavuskrimkasid, kaldumata etteantud reeglitest grammigi kõrvale, ameeriklased lasid verel lennata ja kirjutasid kümneid raamatuid, kuidas nende omad kaitsevad planeeti rikaste psühhopaatide eest, provints ehk muu maailm võttis suurtel malli.
Aeg-ajalt pakkus mõni kirjanik, kes suutis-julges-tahtis rutiinist välja murda, värskeid õhusõõme. Ja sai rikkaks, sest tema raamatuid loeti suurel kiirusel ja hulgakaupa.
Stephen King ja tema õudusjutud, John Grishami kohtusaagad, Patricia Cornwelli suurepärane kohtupatoloog Kay Scarpetta sari, Thomas Harrise loodud unustamatu Hannibal Lecter… Kõik need autorid ja nende raamatud olid miskitpidi vinklist väljas, kuid üleilmsele trendile alust siiski ei pannud.
Aastatuhande alguses tabas põnevuskirjanduse maailma kaks suurt lainet, millest üks vaibus, teine levis tsunamina.
Dan Browni „Da Vinci kood“ jäi üksikürituseks, sest mehe järgmised teosed olid kesised ning läbi põrusid ka teda kopeerida üritanud kirjanikud.
Ühtäkki avastasid lugejad aga põhjamaade krimkad mis tegelikult olid lettidel lebanud juba kümnendi. Nordic Noiri täheks sai mõistagi Millenniumi sari, kuid sealtmaalt hakkasid lained vaikselt vaibuma ning vesi vajus tasapisi tüünemaks.
Võiks ju arvata, et kui tuhanded on kirjutanud sajandeid, siis midagi uut ja värsket pole võimalik välja mõelda. Aga on.
Niisiis jõuamegi rongitüdrukuni. Tegelikult tuleb siiski teha üks vahepeatus. 2012. aastal üllitas Gillian Flynn isepärase psühhopõneviku „Kadunud“, kus kaks lugu – mehe ja tema kadunud naise oma – kulgesid paralleelselt ning lõikusid alles viimastel lehekülgedel. Võimas ja pinget täis raamat oli teerajaja ning Paula Hawkins ja „Tüdruk rongis“ tema prohvet.
Raamatu peategelane, alkohoolik Rachel, julgemata korterikaaslasele tunnistada, et on ammu töölt lahti lastud, sõidab iga päev rongiga Londonisse ning elab aknast nähtud maailmas. Ent seal toimuvad ootamatud muutused – ideaalperekond keda Rachel iga päev aknast näeb, puruneb, sest naine kaob. Juhtub nii, et just Rachel asub kadunut otsima.
Lisaks Rachelile jutustavad veel kaks naist oma loo, mis kirja pandud päeviku vormis, kord minevikus, kord olevikus. Liinid põimuvad ja lahknevad, kuid tervikpilti ei teki enne, kui viimane pusletükk paigas.
Raamatus on purunenud saatusi ja unelmaid, killuke optimismi, seda võib pidada isegi ilukirjanduslikuks eluõpikuks, aga peamine on siiski põnevus.
