RAAMATUBLOGI: „It“ lasteversioon
Carlos Ruiz Záfon on lugejatele tuntud romaanidega „Tuule vari“ (2001, ek 2008), „Ingli mäng“ (2008, ek 2010) ja „Taeva vang“ (2011, ek 2013).
„Uduprints“ (1993, ek 2015) on Záfoni debüütteos, mis on suunatud eelkõige noortele lugejatele. Kuigi „Uduprintsis“ on tunda tulevase menukirjaniku äratuntavat käekirja – loos on palju süngust ja õudustäratavat põnevust –, kumab sellest läbi viimistlematus.
Záfon kirjutab, et „Uduprints“ on raamat, mida ta oleks ise tahtnud lapsena lugeda. Tema jaoks on tähtis, et lugu oleks kaasahaarav ja et see oleks vürtsitatud müstika ja õudusega. Kuigi raamatus on justkui olemas kõik vajalik, et kirjutada midagi head ja meeldejäävat, õnnestub see siiski osaliselt.
Lugu keskendub kolmeteistaastasele Maxile, kelle pere põgeneb Teise maailmasõja koleduste eest sisemaa linnast ookeaniäärsesse külla. Esmapilgul paistab Maxi uus elu muinasjutulikult muretu, kuid peagi ilmub silmapiirile kummitus, mis muudab kõik.
Loo keskmes on scoobydoolikult üks seltskond – Max, Alicia (Maxi õde) ja Roland (kohalik külapoiss) –, kes hakkab lahendama mõistatust uduprintsist. Uduprints on kuri maag, kes on tuntud kui soovitäitja. Soovide eest nõuab prints aga hinda, mida sageli ei taheta maksta. Uduprints on aastaid tagasi rannikuäärses laevaõnnetuses surma saanud, kuid tema hing on külas jätkuvalt tuntav. Max ja tema sõbrad võtavad südameasjaks välja uurida, mida uduprints plaanitseb.
Oma tegutsemisviisiga ja muutuva kujuga meenutab uduprints paljuski kurjuse kehastust Stephen Kingi romaanis „It“ (1986), kus väikelinna lapsi hirmutab ja terroriseerib üks deemonlik olend, keda kutsutakse lihtsustavalt Itiks. Sarnaselt uduprintsile, meeldib Itile kehastuda klouniks, kui ta oma ohvreid hukatusse meelitab. Mõlemas raamatus figureeriv klounikuju pole mõistagi kurjuse tõeline vorm, vaid kõigest manipulatsioon.
Pealiin – kes on uduprints ja mida ta sepitseb? – areneb loos meeldivalt agressiivselt, kuid mitmed (minu jaoks väga huvitavad ja mõistatuslikud) kõrvalliinid jäävad õhku rippuma. Seetõttu ei pakkunud lugemine täit rahuldust.
Lisaks tuleb mainida, et raamatu kaanepilt on väga eksitav. Uduprints ei ole laps ja kass mängib loos väikest rolli. Hüva, ühe keskse tegevuskohana figureerib laev Orpheus.
