RAAMATUBLOGI: Kuzkini ema ehk Venemaa hämmastav nõrkus
Kui minevikust saab teha järeldusi tulevikuks, pole Venemaad vaja karta.
Triloogia „Suure aastakümne kroonika“ viimases raamatus „Vanakuradi vanaema“, pakub harrastusajaloolane (öelgem nii, et doktorikraadiga ajaloolased ei nuriseks) Viktor Suvorov välja huvitava teooria: maailma päästis kolmandast ilmasõjast USA-le Nõukogude Liidu saladusi jaganud spioon Oleg Penkovski. Kuid Penkovski tegutses… Venemaa sõjaväeluure käsul, õigemini palvel.
Poleks Penkovski ameeriklastele Nõukogude Liidu tegelikust sõjalisest olukorrast dokumente lauale ladunud – ta edastas läände üle 5000 foto – võinuks USA reageerida Nõukogude Liidu blufile 1962. aasta Kuuba kriisi ajal ning läinuks madinaks.
Olgu Penkovskiga kuidas on, see, et ta omade palvel ja elu hinnaga – ta lasti pärast vahelejäämist 1963. aastal maha, kui lasti – suure sõja ära hoidis, on tõestamata. Ent kommunismi poole rühkiva suuriigi sõjalist võimetust tol perioodil tunnistavad tänapäeval kõik.
Niisiis viiekümnendate lõpp ja kuuekümnendate algus. Nõukogude Liit vallutab kosmost ja lõhkab Novaja Zemlja kohal ajaloo võimsama tuumapommi. Värisege, kapitalistid, kuulutab riigijuht, NLKP peasekretär Nikita Hruštšov, taob kingaga ÜRO-s vastu lauda ja saadab muu maailma vanakuradi vanaema (vene keeles: Kuzkini ema) juurde.
Tegelikkus on teine. Jah, Nõukogude Liidul on suurim tuumapomm ja isegi üks lennuk, mis seda tõsta jõudis. Ent too õhulaev poleks suutnud pommi Ameerikani kanda. Novaja Zemljale küll, aga mitte kaugemale.
Aga mandritevahelised raketid? Kosmoses ju käidi. Jah, raketid olid. Ent kasutada neid oli keeruline. Venemaal oli kokku kõigest viis maapinnal asuvat stardiväljakut. Ettevalmistus stardiks kestis ööpäeva ning USA luurelennukid avastanuks sebimise muretult. Kusjuures kõik stardipaigad olid kergesti rünnatavad.
Kui kaugelt Ameerikat tabada ei õnnestu, liigume lähemale. Kuubale. Paigutame sinna raketid lennukaugusega kuni 4500 km.
Ainult et noodki raketid, mille stardiprotseduurid võtsid uskumatult palju aega ja mida sai rünnata enne starti, olid kasutud. USA võis peljata vaid kuut aatompommi, mida sai paigutada lennukile Il28A. Ent sel aeglasel lennukil polnud mingit võimalust ameeriklaste ülehelikiirete hävitajate vastu.
Kogu Nõukogude Liidu vägevus oli bluff ja sellest kandiski Penkovski läänele ette. Kulus kolm kümnendit, kuni venelasedki oma toonasest mannetusest teada said – NSVLiidu kaitseministeerium tunnistas, et kuuekümnendatel oli ainuüksi USA sõjaline võimsus (aga liidame siia ka teised NATO riigid) 17 korda suurem.
Seega polnud ameeriklastel põhjust Venemaad peljata ning Kuuba kriis lahenes rahulikult – Nõukogude Liit viis tuumaarsenali vabaduse saarelt minema, USA likvideeris Türgist vananenud raketid, mida kavatses niikuinii teha.
Siinkohal sai kirjeldatud vaid raamatu selgroogu, mille ümber on Suvorov kasvatanud, nagu ikka, tervikliku keha. Suurepärane lugemine seega, pannes mõtlema, kui võimas on Venemaa praegu. Tegelikult.
