Tähelepanek: bomž’i elu argipäevast
Vastupidi: vaadeldes kolme Tartu kodutu elu ning vahendades nende saatuseid ja sisekaemusi on Vaher vahetanud mažoori minoori vastu ja kirjutanud midagi, mille lugemine põhjustab kohati rahutuks tegevat ebamugavustunnet.
Kolme erinevatel põhjustel elule jalgu jäänud ja tänavale sattunud mehe elus pole midagi rõõmustavat peale teadmise, et praegune olukord on ajutine ja läheb kindlasti kunagi paremaks. Seni aga tuleb läbi ajada kange õlle, korjatud konide ja kahtlaste tööotstega, et kuidagigi hinge sees hoida ning oma pettumusi pehmendada. Lehekülg lehekülje järel on asjaolud tegelaste vastu, sekka nende sisekaemused ja vaikselt lahti hargnevad taustad. Kirjutada Vaher oskab, jutt jookseb, kuid teemavalik ja sellest tingitud üldine toon kisub lugeja põrandalambi ja diivaninurga moodustatud mugavustsoonist välja.
Raamatu lõpp on ootamatu, kuigi võib-olla pisut aimatav. Igatahes tõmbab autor sündmused lõpuks üsna kiiresti ja konkreetselt kokku ning lugu saab mõneti ootamatu, kuid siiski ootuspärase lõpu. Loo moraal: kõigi eluraskuste ja viltuvedamiste kiuste on ka bomž inimene oma sisemise väärikusega.
