Okultistlik meeleolu pole juhuslik. Kõige rohkem meenutavadki sellised liikumised sekte, kus usklikud leiavad tuge oma aina süvenevatele veendumustele. Moderaatorid eemaldavad teisitimõtlejaid ja kriitilisi arvamusi. Abiks on ka peamise suhtluskanali Facebooki algoritmid, mis kipuvad inimestele pakkuma just nende arusaamadega kokku langevaid postitusi.

Neil gruppidel on usuliikumistega palju ühist. „Salajase” teabe valdamise tunne. Kannatused, mille kaudu loodetakse jõuda valguseni. Mõttearendused üksnes dogmade piires. Sügav umbusk ümbritseva maailma vastu ja paranoiale lähenevad vandenõuteooriad. Mõnikord, aga mitte alati, omakasupüüdlik, karismaatiline liider. Ja peamine: õilsad, igati positiivsed eesmärgid. Sageli liituvad sektidega inimesed, kes on valusate elukogemuste tõttu nn ametlikes tõekspidamistes pettunud.

Enesepettuse maailm võiks virtuaalreaalsusse jääda vähemalt siis, kui tegemist on lastega.

Ei see, kes joodab oma lapsele autismi raviks mürki, ega see, kes loodab jõuda „ühiskondlikult aktsepteeritava” kehamassini end seestpoolt põletades, ei taha teha midagi halba. Paraku on farmaatsia keeruline ja usk ühte imeainesse pakub selle asemele lihtsat lunastust.

Niisugune enesepettuse maailm võiks virtuaalreaalsusse jäädagi, vähemalt siis, kui tegemist on lastega. Nagu viimasest artiklist lugeda võime, pole lapse jäädavaks kahjustamiseks mürki vajagi. Piisab, kui mõned loomsed toitained menüüst täiesti välja jätta. Ka igati arusaadava taimetoitluse mõiste saab pöörata groteskiks, kus sektantlik pimestatus ei luba lapsele isegi D-vitamiini anda.

Õnneks on arstidel ka seaduslik õigus vanemate soove eirata, kui nad näevad, et need ohustavad lapse elu. Seda võiks julgelt kasutada. Perekonda ja kasvatusse sekkumine kujutab endast küll tugevat põhiõiguste riivet. Ent pole ilmselt palju sekte, kes oleksid vastu tõdemusele, et meeltesegaduses inimesel tuleks nuga käest võtta ja ta laps vähemalt psühhoosi raugemiseni ohutusse kaugusse viia.