Juhtkiri: kapo ei vaja võimu juurde

On loomulik, et pärast inimeste turvalisust kõigutavat sündmust – nagu äsja Pariisis – kõlavad pahameelehääled: kus olid julgeolekuteenistuste silmad?

Varsti kõlavad ka üleskutsed neile volitusi juurde anda: las kontrollivad ja jälgivad, mis ausatel inimestel ikka varjata?

Tänases lehes kirjeldatud siseministeeriumi ettepanekud julgeolekuasutustele voli juurde anda langesid ajastuse mõttes viljakale pinnasele. Kuid hetke ärevusest ei tohiks end mõjutada lasta.

Küsige näiteks Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaani kodanikelt, mida nad kõige rohkem kardavad. Valdavalt on neil kõige suurem hirm omaenda eriteenistuste ees.

Isegi vähem autoritaarsetes riikides tuleb ette skandaale, sest kellelgi on õnnestunud jälitusorganeid ära kasutada, et näiteks valimiskampaanias vastaspoole kohta kompromiteerivat materjali saada. Tegelikult võib julgeolekuasutus ka demokraatia tingimustes kasvada nii tugevaks, et muutub riigiks riigis. J. Edgar Hooveri aegne FBI on siinkohal piisavalt hoiatav näide.

Milliseid kuritegusid ei ole suudetud ära hoida, sest julgeolekuasutustel on liiga vähe õigusi?

Tsiviilkontroll suletud süsteemide üle pole kunagi piisav. Kapo üle valvaval riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonil pole ei pädevust ega ka jõudu, et end lõplikult potentsiaalsete kuritarvitustega kurssi viia. Komisjoni korduv tõdemus, et nad pole midagi tõsisemat tuvastanud, viitab pigem võimalikule hambutusele kui tõhusale järelevalvele.

Mõni taotletav muudatus kõlab mõistlikuna. Ettepanek lubada vähemalt 14-aastaste ülekuulamist ilma vanemate juuresolekuta võib olla praktiline olukorras, kus (näiteks terrorismi puhul) vanemad koostööd teha ei soovi. Ent ettepanek anda vajaduse korral õigus taotleda läbiotsimisluba alles tagantjärele paneb kõik häirekellad helisema. See viitab ju ennekõike soovile järgida põhimõtet: „Andke inimene ja küll leiame ka rikkumise.” Teisisõnu: eks läbiotsimise käigus ikka midagi välja tuleb.

Seadusi tehes peetakse muu hulgas silmas seda, et isakesekompleksiga poliitikud ei saaks niisama lihtsalt riigiaparaati enda kasuks ja rahva kahjuks tööle panna. Praegu võime muiata Keskerakonna esitatud süüdistuste peale, et jälitusorganid täidavad poliitilist tellimust, aga kui need, kellele säärane mõtteviis võõras pole, ise võimule tulevad, ei pruugi enam üldse naljakas olla.

Riigikogu saadikud peaksid tõsiselt küsima: milliseid kuritegusid ei ole suudetud ära hoida, sest julgeolekuasutustel on liiga vähe õigusi? Kui küsimus veenvaid vastuseid ei saa, tuleb muudatustele punast nuppu vajutada.