RAAMATUBLOGI: Mineviku hämarus ja salapära
Gillian Flynn võitis maailmakuulsuse ja teenis hunniku raha romaaniga „Kadunud“. Seega võib öelda, et „Paha paik“, mis ilmus kolm aastat varem, oli sellitöö.
Oleks kui keskajal, mil käsitöömeistrid võtsid endale õpipoisse (või tüdrukuid) – sest ka kirjutamine käib ju käsitsi – siis oleks Flynn sellitööga kenastu hakkama saanud.
„Paha paik“ on Flynni nägu, kui stiili arvestada. Seiklemine vaheldumisi minevikus ja olevikus, kusjuures minevik kaldub ses raamatus ligi veerandsajandi taha.
On üks elus pettunud ja üksinduses eksisteeriv piiga, Libby, kes oli seitsmene, kui ta pere mõrvati. Libby päästis end põgenemisega, sai külmakahjustusi, ent jäi ellu. Ning oli kohtuprotsessil peamine tunnistaja, kui ta teismeline vend oma pereliikmete mõrvas süüdi mõisteti ja elu lõpuni trellide taha saadeti.
Kui õudustest on möödas 24 aastat, hakkab ühtäkki juhtuma. Libby rahavarud on otsas, tulevik tume, kuid siis saabub pisut valgust. On üks klubi, mis üritab lahendada ammuseid mõrvamüsteeriume ning võtab asja käsile. Seltskond leiab, et asjalood on hämarad – nii mõndagi viitab sellele, et Libby vend Ben pole süüdi.
Libby otsustab ses mängus kaasa lüüa ning algab rännak minevikku ja mööda USA keskosariikide väikelinnu, kus võib peituda saladuse võti. Striptiisiklubid ja satanistid, narkootikumid ja kaheksakümnendad, kõik saab üksipulgi läbi kammitud.
Samal ajal istub Ben vanglas ega räägi kildugi verisest õhtust.
Pole midagi öelda, „Paha paik“ on oskuslikult üles ehitatud raamat. Tempo pole liialt tormakas, sest ju voolab Kansases ja Missouris aeg omasoodu. Ning miks kihutada tõe poole, kui võib ka rahulikult sammuda – nii näeb, kuuleb ja mõistab paremini ning rohkem.
Nagu tihtipuhku juhtub, märkas maailm „Paha paika“ alles siis, kui „Kadunud“ lõi laineid. Takkajärgi jõudis romaan ka kinolinale, mis on hea, sest nii saavad Flynni loominguga tutvuda needki, kes lugeda ei oska.
