Tappa ei ole ilus

Polygoni lavastus on terviklik, intelligentne ja dramaatiline. Teatri nappe võimalusi arvestades on saavutatud maksimum.

Kurt Vonnegut kirjutas näidendi „Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” hipiajastu tipul (1970). Näidendi kohaselt on tapmine ebaeetiline, vaimselt sandistav ja isegi naeruväärne eluviis. Nii sõjas, eraelus kui jahil. Elus alligaator on palju ilusam kui täistopitud.

Võimatu öelda, mis salajõud tingisid näidendi kiire avaldamise (1975) meie nõukogudeaegses ainsas regulaarses ilukirjanduslikus sarjas Loomingu Raamatukogu. Näidendeid avaldati seal ju vähe, lõviosa neistki kodumaised. Tõsi, „Wanda June’i” peateema on militarismivastane, seega NSV Liidu ametlikule rahupropagandale sobiv. Siiski on see ainus militarist moraalses ja arvulises vähemuses, ebastabiilne ning teatud mõttes koguni haletsusväärne. Mees mehe vastu ta eriti võidelda ei saa, rohkem kipuvad ette jääma naine, laps ja viiul. Wanda June’i siiras soovitus „kui te tahate kedagi ära tappa, ärge kahelge” kõlab veel kahtlasemalt. Ja mis kõige hullem: tekstist ilmneb ju, et Hitler pääses pärast surma paradiisi.