RAAMATUBLOGI: No ei ole kuningriigis päikeselist ilma, ei ole
Raske on see elu seal Rootsimaal, kui oled naine, kaks last kantseldada, abikaasa äpu, mõrvauurimine käsil ja töökohal probleemid. No ei ole ses kuningriigis päikeselist ilma, ei ole.
Õhtulehe ajakirjaniku Annika Bengtzoni saaga jätkub. Õigemini liigub edasi-tagasi, sest „Prime time“, sarja neljas raamat, ilmus eestikeelsena pärast kaheksandat, mistap on asjad üksjagu sassis. Eks järjekorrast mittekinnipidamine häirib pisut, aga pole hullu.
Räägitakse, et iga krimikirjanik tahab hinges kirjutada vähemalt korra traditsioonilise suletud toa krimka. Liza Marklund sai omadega kenasti hakkama.
Kolmteist inimest öösel üksildases lossis, kõik maani täis ja purskavad üksteisele solvanguid, joovad lisa ja seksivad, kellega juhtub. Ei midagi erilist, televisioonirahva tavapärane elu. Hommikul tuvastatakse, et staarsaatejuht on lahkunud teise ilma ehk siis lihtlabaselt maha lastud.
Bengtzon juhtub asja uurima, et Õhtuleht skandaalsest mõrvast täis kirjutada, avades sellega telemaailma telgitagused. Justkui möödaminnes aitab ta ka ajalehes võimuvahetust läbi viia, peilides välja senise juhi ebaseaduslikud sahkerdused.
Mõistagi ei saa feminist Marklund jätta näitamata, kui nõrgad on mehed. Bengtzoni abikaasast on tehtud õnnetusehunnik, kes ei saa üksi lastega hakkama, valab pisaraid ja kurdab rasket elu. Et see, kui naine pärast tööd kodu korras hoiab ja järeltulijaid hooldab, on normaalne, aga kui mees peab sama tegema, ebanormaalne.
Tahaks ju Marklundile vastu vaielda, paraku… Selge, et kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa, kuid kahjuks on mehed ajapikku, põlv-põlvelt, tõesti muutumas õrnemaks ja naised raudsemaks. Nii lihtsalt on.
