Hea raamatu aluseks on idee ja narratiiv. Idee on lihtne – restorani kogunevad kaks meest ja kaks naist (mehed on vennad), arutamaks, mida ette võtta ülekäte läinud teismeliste poegadega. Kusjuures „ülekäte“ on öeldud äärmiselt pehmelt, pigem vanemate tõlgendus selleks, et kaitsta eelkõige iseend hirmuäratava selguse eest: meie laps on kurjategija. Hei, ta on kõigest laps, tema puhul ei kehti täiskasvanute maailma reeglid. Jah, ta tappis inimese, aga ega ta seepärast veel mõrvar ole. Ta on veel laps, ei mõista maailma.

Reaalsus rullub lahti kildude kaupa. Lugejale pannakse pusle kokku aegamisi – üks detail pildi serva, teine keskele, kolmas alla vasakusse nurka.

See kõik pole reaalne, arvame. Eriti kui oleme lapsevanemad. See on kõigest raamat. Väljamõeldis. Sel pole tegeliku eluga mingit pistmist. Või kui, siis teistel, mitte meil. Meie lapsed on head. Vähemalt südamest. Neil on nii hea süda, et oma lapselikust rumalusest võivad nad halbade sõpradega kaasa minna, sest nad ei tea oma headuses, mis on kurjus.

Õnneks on see tõsi, kurjus ei valitse kõikjal. Aga kas me julgeme teada, millega meie laps tegeleb, kui on silma alt ära. Kas teinekord jätame tema mobiiltelefoni või arvuti uurimata, sest kardame näha, mis seal peitub?

Kas lapsevanemad on võimelised analüüsima – kui nende lapsed pole nii illikukud kui peaks – miks see nõnda juhtus? Äkki on neil oma roll selles, et järeltulija kaldub õigelt teelt kõrvale?

Ning kuidas lapsi kaitsta? Kas see, kui me koristame kuriteo jäljed teeb lapsele head? Kas me mõtleme samal ajal ohvritest? Tulevastest ohvritest?
„Õhtusöök“ on võimas raamat. Seda on tõlgitud kümnetesse keeltesse, müüdud miljoneid eksemplare ja jõudnud ka kinolinale – oma filmiversiooni romaanist on teinud Holland ja Itaalia.

Kui „Õhtusöök“ paneks inimesed mõtlema ja hoiaks ära kasvõi ühe kuriteo, oleks see rohkem väärt, kui kõik autori teenitud miljonid kokku.