Kütuseturul käib verine kurnamissõda
Kütuste maailmaturuhinnad hakkasid langema 2014. a. juuni lõpus ning hinnalangus on tänaseks kestnud juba poolteist aastat. Selle ajaga on Põhjamere toornafta Brenti hind kukkunud 67%, vajudes eelmisel nädalal isegi allapoole 40 dollarit barrelist.
Säärast hinnataset nähti viimati 7 aastat tagasi 2008. a. detsembris, kui ülemaailmsest finantskriisist ning USA hiiglasliku investeerimispanga Lehman Brothersi pankrotist tulenevalt valitses turgudel paanika ja depressioon. Hindade ajaloo järgmine suurem verstapost on aga 2003. aastas, kui aasta keskmine barrelihind püsis allpool 30 dollarit. Täna on üpris tõenäoline, et seda ei pruugigi enam kaua oodata. Investeerimispanga Goldman Sachs hiljutise prognoosi järgi võime juba 2016. aastal näha toornafta hinda jõudmas tasemele 20 dollarit barrelist. Ka Venemaa prognoosib järgmiseks aastaks toornafta hinna vajumist 2003. aasta tasemele ning madalate hindade püsimist isegi kuni järgmised 7 aastat.
Kurnamissõda
Viimase pooleteise aasta hinnalangust on juhtinud kurnamissõda maailma kolme suurima naftatootja USA, Saudi Araabia ja Venemaa vahel. Sõja alustajaks võib pidada Saudi Araabiat, kelle eesmärgiks on olnud võitlus oma turuosa pärast. Tegelikult tegi OPEC suure vea 2010. aastal, kui lasi toornafta hinnal vabalt kasvada. Aastatel 2011-2014 püsis toornafta barrelihind valdavalt pealpool 100 dollarit, mis andis hea võimaluse investeeringuteks alternatiivsetesse energiaallikatesse. Selle võimaluse kasutas edukalt ära USA oma kildanafta projektide arendamisel. Samal ajal panustati Eestis põlevkiviõli projektidesse. Olukorra lahendamiseks on kolmel viimasel OPECi koosolekul otsustatud naftatootmist mitte vähendada enne kui selleks astuvad samme ka OPECisse mittekuuluvad tootjad.
Suurtootjate käitumise ja väljaöeldud seisukohtade järgi on selge, et seda ei pruugigi niipea juhtuda. OPEC jätkab naftatootmist täistuuridel. Organisatsiooni viimase raporti kohaselt kasvas tootmismaht novembris 31,7 mln barrelini päevas, millesse Iraak panustas omapoolse rekordilise toodanguga. Venemaa naftatoodang jõudis käesoleval aastal tasemele, mida ei ole nähtud pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ning võitlus turuosa pärast Euroopas lisab pingeid veelgi. Võitluses Euroopa turu pärast jõudis saudide nafta selle aasta sügisel nii Poolas asuvatesse PKN Orleni ja LOTOS Group’i tehastesse kui ka Rootsis asuvasse Preem’i rafineerimistehasesse. Hambad ristis võitleb ka Ameerika oma kildanaftaga. Mittekonventsionaalsete allikate osakaal moodustab USA naftatootmises juba 52%, mis võrreldes 2010. aasta 20%-lise osakaaluga tähendab väga suurt hüpet. Ameeriklased on jõuliselt panustanud puurimistehnoloogia arendamisesse, mille tulemusel on puurimiskulud langenud üle 50%. Samas suurusjärgus on kasvanud ka puurimiskiirus. Säärase efektiivsuse kasvu läbi on suurenenud võimekus taluda madalaid naftahindu ning efektiivsuse parandamisel nähakse täiendavat potentsiaali. Venemaa poolelt teeb olukorra huvitavaks fakt, et viimane ei ole suuteline tootmismahte vähendama, kuna Venemaa suurimad naftatootjad on börsiettevõtted. Teisalt lisavad keerukust Siberis valitsevad tingimused, kus toodangut ei ole võimalik niisama lihtsalt nupust sisse ja välja lülitada.
Vaatamata suurele vastasseisule USA, Saudi Araabia ja Venemaa vahel võib novembrikuisest statistikast lugeda välja esimesi märke, et ehk siiski on saudide juhitud naftakartell OPEC saavutamas oma eesmärki käimasolevas naftasõjas. Nimelt raporteeris Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA), et madalad hinnad on sundinud OPECisse mittekuuluvaid naftatootjaid oma tootmist vähendama. Kui novembris vähenes mitte-OPECi päevane naftatoodang 0,3 miljoni barreli võrra, siis 2016. aastaks prognoosib IEA tootmise täiendavat langust 0,6 miljoni barreli võrra päevas. Selle languse nullib aga Iraani plaan suurendada toodangut 0,5 miljoni barreli võrra päevas. OPECi sees lisab pingeid ka Saudi Araabia omaaegse rivaali Iraani toornafta jõudmine rahvusvahelistele turgudele. Kuna turg on kütusega niigi üleujutatud, siis täiendava lainetuse tekitab Iraan kindlasti. Nimelt on Iraan pannud naftatankeritesse ootele hinnanguliselt 40 – 50 miljoni barrelit toornaftat, mis paisatakse maailmaturule kohe pärast Iraani-vastaste sanktsioonide kadumist ning see peaks saama teoks 2016. aasta alguses. Teravust lisab ka OPECi liikmete omavaheline võitlus Aasia turu pärast. Nii järgis Iraak hiljuti teiste OPECi liikmete eeskuju ning alandas võitluses turuosa pärast toornafta jaanuarikuu lepingute hindu Aasia klientidele.
Rekordiliste kütusevarude edasine paisumine
IEA raporteeris möödunud nädalal, et kütuseturg jääb ülevarustatuks kuni 2016. aasta III kvartalini. Kütusega ülevarustatus on kasvanud järgemööda alates 2013. aasta lõpust ulatudes hetkel 2,989 mln barrelini päevas. See on kogus, mis jääb igapäevalt tarbimisest üle ning suunatakse kütusehoidlatesse. Muuhulgas hoiatas IEA globaalse naftanõudluse kasvu aeglustumise esimestest märkidest. Nimelt nähtub IEA avaldatud raportist, et globaalne naftanõudluse kasv näib olevat saavutanud oma tipu 2015. aasta III kvartalis ning kasv aeglustub 2016. aastal. Nafta üleküllusest tulenevalt on kütusevarud paisunud kõikjal – nii Ameerikas, Euroopas kui ka Aasias – ning paisuvad edasi kuni 2016. aasta lõpuni.
Uutest lisanduvatest kütusevarudest piisaks Eestile lausa 44 aastaks
Globaalsete kütusevarude maht ulatub täna 2,971 miljardi barrelini ning õnneks hoiumahtu siiski veel leidub. USA naftahoidlad on täidetud 70% ulatuses. Ülemaailmselt on kütuse hoiustamiseks võetud kasutusele ka naftatankerid ning olukorra leevendamiseks on aktiivselt investeeritud uutesse hoiumahutitesse täiendava 300 miljoni barreli nafta hoiustamiseks. Olgu võrdluseks toodud, et see tähendab 47,7 miljardit liitrit, mida Eesti aastase vedelkütuste tarbimise juures jaguks lausa 44 aastaks.
Seega jätkavad maailma suurimad tootjad niigi naftakülluses oleva kütuseturu edasist toornaftaga üleujutamist, mis tähendab senise karmi võitluse jätkumist kuni üks naftasõja osapooltest on lõpuni kurnatud. OPECi lootus on, et kurnamissõda toob ühel päeval nii USA, Venemaa kui ka teised naftatootjad ühise laua taha, kus oleks võimlik teha kollektiivseid kokkuleppeid – tõsta naftahinda läbi tootmise vähendamise. Kuna OPEC ei suuda naftahinda enam ise kontrollida ja on ka avalikult teatanud, et loobub oma võtmetootja rollist, siis ei ole välistatud ka kartelli salaplaan nö super-OPECi loomiseks koos Venemaaga, et haarata kontroll peaaegu poole maailma naftatoodangu üle. Venemaa põlvili surumiseks jätkatakse aga madala hinna poliitikat.
OPECi kurnamissõda on positiivselt mõjunud ka Eesti kütuseturule, kus kütuste jaehinnad langesid möödunud nädala lõpus kohati isegi alla 0,9 euro liitrist. Aasta alguses prognoosisin, et välistatud ei ole hindade langus isegi alla 0,8 euro liirist. Täna oleme sellele väga lähedal.
