RAAMATUBLOGI: Teraapiaseanss comissario seltsis

Donna Leon, „Seisus kohustab“, tõlkinud Karin Suursalu, Pegasus, 224 lk.

Väärika Veneetsia väärikas comissario Guido Brunetti uurib väärika perekonna väärika järeltulija vääritut kadumist.

Donna Leoni raamatute lugemine on kui teraapiaseanss, mis viib eemale tormlevast argielust, rahuliku Itaalia veelinna ja comissario perekonna rüppe.

Veneetsias näikse aeg kulgevat teises taktis. Või on aeg teises olekus, voolav. Kui tööpäeval minnakse ses vesises linnas lõunale, siis minnakse lõunale – kolm käiku (magustoidust loobutakse): sardiinid, pasta, lest, kõrvale veini pool liitrit a persona. Normaalne. Kõht vajab ju täitmist.

Või siis comissario õnnis pereelu, kus töölt tulijale valatakse aina klaasike, sest pingeid tuleb leevendada. Ning kus naisterahvad on võrratud kokad (või saavad nendeks), sest hea mees vajab head sööki.

Paraku ei kirjelda Leoni raamatud siiski pelgalt idüllilist Veneetsiat. Linna lähedal asuvast külast, mahajäetud talu maadelt, leitakse aastapäevad tagasi röövitud aristokraatliku perekonna järeltulija surnukeha. Brunettil tuleb mõistagi välja selgitada, kes kuriteo toime pani.

Aristokraatide ja rikaste maailm tavainimeste omaga ei ühti. Mängureeglid on teised, etikett on teine, tundedki erinevad – see, mis meile näib normaalne ja inimlik, kõrgseltskonnas seda ei ole. Ja siis mõtledki, et pagana päralt, vedanud on neil, kes elavad kui comissario, mitte aga lossides ja villades, kesk kulda ja karda.

Räägitakse, et taust loob pildi. Nii ongi, kui kujutada raamatut kunstiteosena. Veneetsia, peresuhted, dialoogid, itaalialikkus, särtsakad sekretärid ja arutud ülemused, mis lugu ümbritsevad, on tegelikult väärt enamat, kui pealiin ise, kuid kõik detailid kokku loovad ühtse ja täiuslikku terviku.