RAAMATUBLOGI: Tehnokraatlik, nostalgiline ja idiootlik kriminull
Nagu loota võis, ei lõpetanud Venemaa kuulsaim kaasaegne krimikirjanik Boriss Akunin siiski tema loodud kuulsaima persooni Erast Petrovitš Fandorini saagat. Legendaarne kurjadejahtija seikleb taas.
Teatavasti sai Fandorini maine teekond raamatus „Must linn“ otsa. Vähemalt nii lugejaile tundus. Kirjanik, kelle kätes on elusid anda ja võtta, arvas teisiti. Ta alustas uut sarja pealkirjaga „Erast Fandorini seiklused XX sajandil“, mille esimene raamat ongi „Planeet Vesi“.
Niisiis ei äratatud Fandorinit ellu, vaid Akunin kirjutab ses raamatus kolmest juhtumist, mis toimusid varasemal ajal. Autor annab lugudele ka iseloomustuse – esimene on tehnokraatlik, teine nostalgiline ja kolmas idiootlik kriminull. Nojah.
Tegelikult kõlbaks raamatu nimijutustuse terminiks pigem jamesbondilik kriminull. Fandorin ja ta truu abiline Masa otsivad allveelaevaga parasjagu kullalaeva vrakki, kui nad kistakse maailma päästeoperatsiooni. Esmakordselt ajaloos – doktor No ja Spectre muud kurjamid tulid hiljem – on inimkond ohus sõgeda teadlase tõttu, kes plaanib planeedi Maa muuta planeediks Vesi. Mõistagi tuleb teda takistada ja kes suudaks seda teha paremini, kui Fandorin.
Muide, raamatus „Klassiväline lektüür“ loob Fandorini lapselaps arvutimängu, milles tema vanaisa seikleb veealuses linnas. Ehk siis viide minevikule või tulevikule – sõltub, millisest otsast vaadata – anti juba varem.
Raamatu teises loos uurib Fandorin välja, kes saatis teise ilma tema kunagise armastatu. Selleks reisib ta Zavolžki kubermangu, kus tegutses Akunini kuulsa triloogia peategelane nunn Pelagia.
Kolmandas jutustuses jälitab Fandorin jõhkraid rongiröövleid ja kohtub lõpuks Venemaa ajaloo kahe tähtsama persooniga.
Kuidas edasi, teab vaid Akunin ise. Väidetavalt tuleb XX sajandi seikluste sarjas veel kaks raamatut. Eks ootab need ära ja siis ole näha, kas Fandoriniga on lõpp või mitte.
