Nii juhtus, kui Skandinaavia krimikirjanduse auhind, kuulus Klaasvõti (nimetatud Dashiell Hammeti kuulsa romaani järgi, mis meilgi Mirabilia sarjas ilmunud) omistati alles Jussi Adler-Olseni kolmandale Q-osakonna raamatule, „Pudelpostile“. Kuigi priisi väärinuks ka kaks eelmist.

Teisalt taas… Kahel eelmisel aastal said klaasvõtme Stieg Larssoni „Purustatud õhuloss“ ja Johan Theorini „Öine lumetorm“, kah auhinda väärt raamatud, seega, las olla.

Aga jah, Adler-Olseni sa ei neela, vaid võtad mõnuga. Küll mitte nagu valget, vaid miskit sametist õlut.

Kusjuures maitsed oleks igaüht eraldi võttes nagu kummalised, kuid kooskõla on täiuslik. Kui maitsete all silmas pidada raamatu tegelasi või sündmusi.

Autor on loonud kõigi poolt palavalt mittearmastatud politseikomissar Carl Mørkile keerulise õhkkonna. Tema kodus elab halvatud semu, abiliseks saab ta süürlase Assadi, kellest ei tea keegi miskit ning ühtäkki asendab teist abilist Roset tema õde Yrsa, kes on täielik bitch.
Ole siis, ja tee tööd ja lahenda lahendamatuid kuritegusid minevikust.

Seekord on ülesanne tõesti võimatu. Šotimaa randa ujub pudel, milles taanikeelne kiri. Ja jääb mitmeks aastaks aknalauale kuivama, kuni ükskord Mørkini jõuab. Loetavad on üksikud sõnad – nii, nagu „Kapten Granti lastes“. Noil lastel oli aga mingigi orientiir, Mørkil pole.

Ent kirja panid teele röövitud lapsed ja nagu selgub, tegutseb kurjategija ikka veel, mitmepalgeline ning kivist südamega.
Kuidagiviisi hakkavad niidid siiski hargnema. Lugeja seisab kahe tule vahel – ta teab, kes on kaak ja jälgib tolle tegevust ning samas vaatab kõrvalt, kuidas Mørk tasapisi lahendusele lähemale jõuab. Et siis raamatu ülesehitus on briljantne.

Nagu põhjamaades ikka, on kriminaalromaanil ka sotsiaalne pool. Näidatakse, kui hull on usuhullus (ja see on tõesti hull) ning sedagi, kuidas mehed suudavad naisi ümber sõrme keerata, justkui poleks õrnemal sool mõistuseraasugi.

Ah jaa, paar teemat jäävad raamatus pooleli, aga nii peabki olema, sest selgus saabub Q-osakonna neljandas saagas.