Urmas Sutrop: Savisaarel on jõulurahu kuulutades ilus mõelda, et ta on Suur Juht, peaaegu Mooses, mitte kui kannataja Jeesus
On aeg mõelda igavestele väärtustele. Ehk mõtleb nii ka ametist kõrvaldatud linnapea: „Äkki nad andestavad mulle, äkki nad ei pane seda üldse pahaks. Ma kuulutan jõulurahu ja olen nagu jõuluingel!“
Aga Edgar Savisaar ei ole ju ingel. Seda, kes ta lõpuks on, ingel või kurat, otsustab kohus. Savisaar jõulurahu kuulutajana on kaunis muinasjutt, jõuluöö unenägu. Ta ei kuuluta ju rahu ega leppimist. Ta kuulutab sõprust Venemaaga ja vaenu õhtumaistele väärtustele ja tsivilisatsioonile.
Ta kuulutab, et ta pole Krimmis käinud, aga Kremli korraldatud referendumid on rahva tahe. Kas 1940. aasta farss Eestis oli ka rahva tahe? Kas Savisaar toetab referendumi korraldamise mõtet ka Ida-Virumaal? Aga need pole jõuluküsimused. Ja me ei küsigi neid praegu Savisaarelt.
Aga Savisaarel on jõulurahu kuulutades ilus mõelda, et ta on võitnud, et tema on Suur Juht, peaaegu Mooses, kui mitte kannataja Jeesus ise. Ta annab jõulurahu kuulutades oma valijatele uued käsulauad. Esimene käsk kõlab: „Ärgu olgu ühtegi Eesti seadust minu seaduste kõrval.“
Aga jõulurahu saab ükskord läbi, kirikukellade asemel hakkab kostma ahelate kõlinat ning Raekoja kitsukesest aknast saab sama ahtake vangitorni aken. Aga see on halb uni. See ei saa ju tõsi olla.
