“Loomulikult on see (insuldist taastumine) mingis mõttes väärtuslik kogemus. Kestev kogemus, kuna see paranemine on terve protsess – ja see ikka kestab. Õnneks tänu abikaasale olen sellises seisus, et tahan järjest rohkemat. Insuldi tagajärgede ravimisega on ju nii, et kui teatud tasemele jõuad, siis enam edasi nagu eriti ei pürgi. Aga ma olen ikka uudishimulik ja pürgija. Nagu öeldakse, pürgimise tahe on minus tugevalt sees. Mis omakorda nõuab pingutust, õppimist, treenimist, harjutamist ja enese ning teiste proovile panemist,” kirjeldab Laar.

Tänast seisu hinnates ütleb ekspeaminister: “Väike jalutuskäik on täitsa mõeldav. Abikaasaga või tütrega või pojaga koos saan ikka väljas käia. Tahaks muidugi rohkem ja pikemalt. Ja päris üksinda on mul siiski riskantne välja minna.”

Ta tunnistab, et vahetult pärast insulti oli vähe neid, kes uskusid, et ta veel jalule tõuseb. Mis seal salata, selle kurva kartuse taustal tunduvad väikesed jalutuskäigud kindlasti märkimisväärse edasiminekuna. Ent jonnaka inimesena, nagu ta ise ütleb, tahaks muidugi rohkem ja paremini.

Pikka intervjuud ekspeaminister Mart Laariga loe 31. detsembri LP-st!