LP ARHIIVIST | Helgi Sallo: ei tohi suhtuda nii, et kõik on juba olnud. Kui uudishimu kaob, siis ongi kõik...

„See on tunnustus, kui oled nii eluliselt mõjunud, et inimene ei eristagi enam näitlejat ja tema rolli.”

Täna tähistab Helgi Sallo 80. sünnipäeva. Avaldame sel puhul uuesti südamliku intervjuu, mis ilmus 2015. aasta detsembris. Palju õnne!

Ütleme Helgi Sallo (74) ja mõtleme 1970-ndate hittlaulule „Lõppenud on päevad, mil nii tihti käisid siin…”. Mõtleme võrratule Pipi Pikksukale, esimesele Pipile lavastuses, mida suur osa LP lugejaid veel mäletab. Mõtleme hingelisele Goldele pisarateni liigutavas muusikalis „Viiuldaja katusel”, mille Georg Malvius Estonias 26 aastat tagasi lavastas. Ja muidugi mõtleme käredale, ent ausale Almale Eesti kultusseriaalis „Õnne 13”. Igal eestlasel on oma Helgi Sallo, keda ta hinges kannab.

Helgi Sallo käepigistus on soe ja tugev. Ja muidugi tema naeratus! Tütar Liina Vahtrik elustas ema sooja kaubamärgi meeldejäävalt hiljuti lõppenud paroodiasaates. Otse loomulikult kohtume Estonia teatris, Helgi teises kodus. Tema garderoobi peeglilaual seisab ühe teatrisõbra aastaid tagasi saadetud südamlik kiri, mida Helgi loeb siis, kui enesekindlus kipub kaduma. Silma rõõmustavad pildid lapselastest ja Jüri Krjukovist etenduses „Viiuldaja katusel”. Helgi räägib pikalt ja hästi. Tema silmades helgib kogu vestluse vältel elurõõmus säde, mis vaheldub aeg-ajalt pisukese nostalgianoodi ja pisarakumaga. „Täitsa tore intervjuu tuli,” ütleb ta, kui diktofon pärast mõnusalt kulgenud jutuajamist kinni klõpsatab. Ja tunnistab rõõmsalt, et eelnev hirm oli olnud asjatu. Otsekohese ütlemisega Helgi suust on see väga suur ja tore kompliment.