RAAMATUBLOGI: Saarel on kõik omad - joodikud, pedofiilid, mõrvarid

Mari Jungstedt, „Sel vaiksel ööl“, tõlkinud Kadri Papp, Tänapäev, 330 lk.

Elu saarel kõige ehedamas kuues – kes kaob, kes mõrvatakse, oma joodikud, oma pedofiilid. Saar on siiski Gotland, mitte mõni meite oma.

Kui Mari Jungstedti debüütkrimiromaan „Silmale nähtamatu“ oli ehk pisut liiga ülepingutatud ja kramplik, siis tema teises raamatus lastakse Gotlandi elul voolata rahuliul ja loomulikul moel.

Eksistents näikse samasugune igal pisikesel veega piiratud alal. Kui suurlinnades on anonüümsust palju, siis saarel mitte – kõik teavad, kes on need 30 viinaviskajat, kellele riik piisavalt sotsiaalabi jagab, et päevane pudel ostetud saaks. Ent samas võib pealispinna all peituda varjatumat.

Raamatu kriminaalses loos saadab keegi tuntud napsumehe, endise fotograafi, teise ilma. Ja siis kaob noor tõmmu neidis, kelle elu on paras rist ja viletsust, sest ta emale meeldib samuti liiga tihti pitsi piiluda. Arvestades krimikirjanduse kuldreeglit, mille järgi peab mõrvar olema keegi aktiivselt figureerivatest tegelastest, pole raske teda tuvastada.

Mõrvad pole ses raamatus aga kuningad troonil. Jätkub ka suhtedraama – mandrilt tulnud krimireporter ja saare pereema armuvad teineteisesse sügavalt ja siiralt – mis sai alguse Gotlandi saagade esimeses teoses. Lisaks tungitakse sügavale tumedanahalise üksiku teismelise hingeellu ja eks teistelgi tegelastel ole oma elu elada. Ehk siis mingil määral kuritegevusega vürtsitatud „Õnne 13“, kuid selle erinevusega, et ühes toimub tegevus, teises väga mitte.