RAAMATUBLOGI: Kas Stalini isa oli tõesti hobuseavastaja Prževalski?
Pika vinnaga kirjutatud raamat sai lõpuks siiski viimse punkti. Vladimir Voinovitš pani Ivan Tšonkini esimesed juhtumised paberile 1963, kolmas osa ilmus aga alles 44 aastat hiljem.
Vahva sõdur Švejki saaga jäigi pooleli. Jäänuks ilmselt ka lood Tšonkinist, Venemaa Švejkist – targad inimesed on nende kahe vahel paralleele tõmmanud. Ent Voinovitš sundis end siiski triloogiat lõpetama ning vanemas eas oli tema fantaasialend eriti kõrge.
Tšonkinile kirjutas autor välja rahulikud vanaduspäevad põllumehena. Paraku mitte Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes, sest pärast suure ilmasõja lõppu satub ta ootamatult – no juhtub Tšonkiniga jätkuvalt – sinna, kuhu pole vaja. Tema neiu Njura käib tal aeg-ajalt külas, kuid kokku vanapaar – seks ajaks on noorus ammu möödas – ei koli. Kahju, aga mõistetav, sest kui porine Krasnoje küla sulle ükskord omaseks saab, siis igaveseks.
Niisiis on Tšonkini tulevik omapärane, ent maailma alustalasid ega ajalugu kõigutav. Seevastu ülejäänud raamatus kirjeldatud sündmused on vapustavad ja puudutavad vene rahva suurimat juhti ja õpetajat Jossif Vissarionovitš Stalinit.
Esiteks paljastab ta saladuse, miks on Stalin sedavõrd ühte nägu kuulsa maadeuurija Nikolai Prževalskiga, kes, nagu teada, avastas metsiku hobuse liigi, mis temanimeliseks nimetati. Siinkohal veel kaks fakti, ülejäänud saab raamatust – Stalin hirnunud öösiti ja naerdes ning Prževalski olnud ühe hobusega väga lähedastes suhetes.
Teine saladus, mis paljastub, puudutab Staliniga ülimalt sarnast näitlejat Georgi Melovanit. Kas tahtlikult või tahtmatult eksib autor ühe tähega, sest tegelikult mängis kultuseaegadel Stalinit küll Georgi Gelovani, aga see selleks. Pigem on küsimus, kumb oli kumb, vähemalt kõigi rahvaste isa viimastel eluaastatel – kas Stalin oli Stalin ja Melovani Melovani.
Ühesõnaga asi kisub üsnagi absurdseks, aga absurd on teinekord lahe.
