Kui Oskar Lutsu „Kevade“ on autori määratlusel pildikesi koolipõlvest siis Larssoni debüütromaan „Päikesetorm“ peaks olema: pildikesed elatud elust.

Kui su ema töötab raamatukogus ja sa oled elanud keset kirjandust, siis pole imestada, kui lapsepuhkusel olles sule kätte võtad. Larsson ise tunnistas, et tahtis kirjutada lihtsalt ühe hea loo, aga kukkus välja kriminaalromaan. Nagu rootslastel ikka.

Tegelikult on Larsson paberile pannud oma elu ja täiendanud seda kriminaalsega. Martinsson, nagu Larssongi, on veetnud lapsepõlve Põhja-Rootsis Kirunas ja töötanud advokaadina maksude alal. Ning ju ta on ka sama kange, järeleandmatu ja vintske, nagu peategelane.

„Päikesetormis“ on üks lahe ja südamlik taat, kes lapsed suusatama viib. Tolle taadi prototüüp on ilmselgelt Larssoni vanaisa Erim Larsson, kes võitis Garmish-Partenkircheni olümpial 1936 kulla ja pronksi.
Ka kirikueluga – „Päikesetormi“ kesksed persoonid on kõik suuremal või väiksemal määral usuinimesed, kes suudavad tsiteerida piiblit – on Larsson hästi kursis, sest ta vanaisa hakkas elu teises pooles jutlustajaks.

Niisiis polnud Larssonil vaja muud, kuid oma elu kokku kirjutada ja pikkida sisse mõrv – Kiruna Vabakoguduse vaimne juht leitakse kirikust noahoopidega tapetult. Ning kui tapetu õde, kahe lapsega üksikema, tahetakse teha süüdlaseks, palub ta appi lapsepõlvesõbranna Martinssoni.
Eks naisadvokaate, kes kurjategijaid püüavad on varemgi olnud – islandlanna Thora Gudmundsdottir ja britt Trish Maguire näiteks – nii, et on, kust malli võtta.

Aga jah, kirik saab raamatus kõvasti küüti. Ei erine tõsiusklikud grammigi võrra luust ja lihast tavainimestest ning on valmis pattu tegema, kui see rikkust või ihumõnu kaasa toob.

„Päikesetorm“ tunnistati Rootsis parimaks debüüt-krimiromaaniks ning valiti briti tõlkekrimikirjanduse auhinna CWA International Dagger nominentide hulka.