RAAMATUBLOGI: Elust ja Eesti kirjandusest ENSV päevil. Lihtsalt, säravalt ja ilustamata
Kõik, mis ses raamatus kirjas, on ebatsensuurne ja võtab kiruma. Ent on samal ajal kurb ja traagiline ja koomiline. Sisu selgitab lisapealkiri: Sekeldused Eesti raamatutega nõukogude ajal.
Noorem põlvkond vajab ilmselt selgitust sõnale tsensuur. Et siis tsensor võtab teksti, näiteks lehekommentaari, kus kirutakse valitsust ning roogib välja valitsust kiruvad lõigud. Alles jääb üks lause: „Eestis on hea elada.“.
Nõukogude Eesti ajal ei saanud valitsust mõistagi kiruda. Vähemalt avalikult ja selgesõnaliselt mitte. Ka riik oli meil hell, armas ja hea. Üksikud puudujäägid küll rikkusid täiuslikkust – näiteks mõnd kojameest tabas igal teisel hommikul pohmell ja tänav jäi pühkimata – ning need puudujäägid tuli täie teravusega esile tõsta.
Olukord oli ENSV ajal tegelikult absurdne ja sestap võiks „Ebatsensuurseid juhtumeid“ pidada absurdiromaaniks, kui see ei peegeldaks toonast reaalsust.
Tõlkija Gennadi Muravin, kes pendeldas kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel Eesti ja Venemaa vahet ning vahendas meie kirjandust kuuendikule planeedist, meenutab möödunut: kuidas käis kirjastamine, tõlkimine, vaidlused toimetajate ja tsensoritega, teose puhastamine nii-öelda võimuvastasest tekstist ja ideoloogilistest kõrvalekalletest.
Raamat on üles ehitatud viie näite põhjal ehk kuidas jõudsid või ei jõudnud nõukogude lugejateni Leelo Tungla „Neitsi Maarja neli päeva“, Lilli Prometi „Primavera“, Villem Grossi „Pinginaabrid“, Lennart Meri „Laevapoisid rohelisel ookeanil“ ja Arvo Valtoni „Süüdistuskõne“.
Kui juba viie teose tõlkimine-avaldamine sääraseid probleeme tekitas, et sellest saab kokku kirjutada paksu raamatu, siis võib arvata, kui ebanormaalne riik oli NSVL.
No näiteks „Neitsi Maarja…“ puhul tuli venekeelsest pealkirjast „Neitsi“ ära jätta, sest viidet usule ei tohtinud olla. Raamatus olnud arutlused Eesti ajaloo üle, mida kirjastus tahtis välja võtta, jäid sisse, sest tõlkija kaitses end Lenini tsitaatidega.
„Primavera“, armastusromaan, mis sattus N.Liidu tervishoiuministeeriumi turismireisile põhjustas paanika ja äärepealt oleksid pead hakanud lendama.
„Pinginaabrid“ oli liiga aus, nagu ka „Laevaposid“. Ning „Süüdistuskõne“ sotsialismi alustugesid õõnestav.
Ühesõnaga, „Ebatsensuursed juhtumid“ jutustab elust Nõukogude Liidus. Lihtsalt, säravalt ja ilustamata.
