Kaarel Tarandi aastapäevajutt: riigijuhid on ümber lülitunud uutele suhtluspõrandatele - Twitter-presidendi kõrval ratsutab uljalt Twitter-peaminister
Jõudu koguv etteheide Eesti ühiskonna seisundile on liidrikriisist tulenev stagnatsioon. Kodanikuühiskonna ja –vabaduste optimist aga jõuab hetkeseisu analüüsides hoopis vastupidise järelduseni.
Nõrgad või puuduvad juhid sillutavad teed ihaldatud tasapinnalisusele ja võrdsusele, kärbivad ühiskondlikke hierarhiaid, vertikaale ja püramiide. Parim asja juures on, et kui ka ülal keegi ei otsusta, siis ei jää otsused sugugi tegemata, igaüks ja hajutatult peab oma osa otsusest ikka ära langetama. See suurendab igaühe vastutustunnet ja sellest järelduvat võimet toime tulla ka juhul, kui võimu kehastavad juhid üldse ära kaduma peaksid.
Meenutagem aega 15 aastat tagasi, kui muutustest ja otsustamisest kurnatud kodanikud lõid pinnase punaste märgilisele revanšile. Arnold Rüütel valiti presidendiks kui keegi, kes lihtsamale ja otsustusvõimetumale rahvaosale ütleks, mis on õige, kus on tõde ja kuidas olla. Eks ta jättis ju sisuliselt ütlemata, kuid oma ametiaastatega pikendas mahajääjate jaoks võõraste vabadusoludega kohanemise aega.
Eelöeldu tähendab, et liidri-ihalus on ühiskonna iseorganiseerumisele (olgu see siis ettevõtluse või seltsielu vormis) takistava toimega. Mida vähem tunnustatud liidreid, kellele suhu vaatamisel end tõde ilmutab, seda enam mõistab keskmine kodanik, et võrgustunud ühiskonna toimimisprintsiibid ei saanudki neid seedida. Liidrid-suurautoriteedid olid võõrkehad ja pidid kaduma. Võrgus ju ei ole sõlmi, mis kõiki teisi sõlmi pingutavad või koos hoiavad.
Vähemasti poliitilistel ehk teise nimega parteijuhtidelgi oleks aeg taibata, et ainus juhtimisviis, mis neile jäänud on ja mis ühiskonna arenguloogikaga kuidagi veel sobitub, on minimalism, vastand sada aastate eest disainitud absolutistlikele rollijoonistele. Põlise riigimehe tunnuseks olid vanasti suured otsused ja suured kõned. Hiljem said neist kokku suured elulood ja kogutud teosed. Nüüd on teine aeg. Vähim sekkumine tähendab seadusandluses uutest eeskirjadest (seadustest jm) hoidumist ja vanade järjestikust tühistamist. Ühiskonna erksam osa ei oota juhtidelt suuri otsuseid ja see tähendab, et pole ka, millest suurelt rääkida.
Välja arvatud muidugi moraalijutlused, aga kes meist, kes ei tunne end ühekaupa võttes „rahvuse“ üle aegade kestva eksistentsi ja laitmatu käitumispalge eest vastutavana, tahaks kuulda, et nendega pidupäeval pragatakse, kutsutakse üles korralikkusele ja ettevaatlikkusele, koheldakse kui lapsi! Mitte keegi. Pigem ootame vaimukat vestluspartnerit, kes aga peost pittu jääb tulemata.
Valitsuskommunikatsioonis, mis ideaalis on dialoog võimukandja ja kodaniku vahel, peetakse õpikutarkuseks, et see kommunikatsioon peab olema pidev, lihtne, selge, tihe, õigeaegne jne. Juhid seda iga päev ka praktiseerivad, suheldes meiega küll pressiteadete, otsesaadetes kommetaaride jagamise, sotsiaalmeedia ja rahvakoosolekute abil.
Vanasti sai kõne olla suur, sest ta ilmus ettekandmisele harva. Ja kahe kõne vahel oli vaikus. Nüüd on pikal tekstil raske tõusta silmapaistvale kohale igapäevases infovoos, mille tootja kõik oma mõtted lühivormides meile ammu enne kõnet korduvalt on ära öelnud. Kui kritiseerime kõnesid, ei tohiks me olla üllatunud, et neis ei öelda mitte midagi uut. Vastupidi. Kui kõnemees tuleb suures kõnes välja millegi suurega, millest auditooriumil varem vähimatki aimu polnud, siis tekib õigustatud küsimus, et meie, s.t rahva eest on midagi varjatud, miks ja kelle huvides?
Et pidada suur kõne, peab juht mitu kuud enne seda vaikima. See ei ole infoühiskonnas võimalik. Järelikult ei saa ka olemas olla suuri kõnesid. Väiksema või suurema eduga on juhid juba tegelikult ümber lülitunud uutele suhtluspõrandatele. Twitter-presidendi kõrval ratsutab uljalt Twitter-peaminister ja nõnda väiksemate suunas edasi. Järgmine samm ongi jääda puhtalt žanritruuks. Kui Eesti sünnipäeval kostitaks president rahvast pika kõne asemel näiteks säutsuga „Kiluleib ja keedumuna“ ning peaminister sekundeeriks sõnumiga „Pitsist viinast pikem pidu“, oleks kõik, mis vaja, öeldud ja kodanikel terve tund puhast rõõmuaega nagu maast leitud.
Ärevatel aegadel läbi ajaloo on napp ja jõuline luule rahumeelse ja süveneva pika proosa ees alati rohkem eluõigust saanud. Ärevatele soovitaks Betti Alver täna: „Säutsu tasa minuga, /---/ tasa taibata on kergem“, ent oma aegade tagust lõppjäreldust ta ei muudaks: „Ainult surnud sõnalärmi kuuldeski mu kõrv ei kuule.“
